Mulle teeb muret minu tütre lasteaias kasutatav stampväljend. Olin tõeliselt üllatunud, kui minu 4-aastane tütar rääkis, kuidas lasteaiaõpetajad ütlevad "jonnivatele" poistele- "Mis sa jonnid? Kas tahad paneme sulle seeliku selga?".
Mulle endale tundub see igas mõttes nii vale. See ei ole minu meelest austav ei poiste ega tüdrukute (kes seda kõrvalt kuulevad) suhtes.
Mida teie arvate sellest ütlusest? Kas ja kuidas peaks teema lasteaias arutlusele võtma?
Tõesti kurb lugeda, et teie tütre lasteaiaõpetajad sildistavad lapsi. Esiteks teeb murelikuks õpetajate arusaam, et lapse jonn on midagi taunitavat, halba ning selle eest tuleb last karistada.
Hea on teada, et lapsed katsetavadki neile seatud piire. Lapsed on enesekesksed ja ei näe asju/olukordi veel teise inimese vaatepunktist. Nad tahavad omada iseseisvust ja kontrolli, et uurida oma keskkonda, tunnetada oma mõjukust. Kui lapsed ei jõua eesmärgile/ei saa soovitut, väljendavad nad oma pettumust, frustratsiooni kas nuttes, karjudes, lüües, maas rullides, asju loopides, "ei"-üteldes, jne. Kui lapse vajadus sõltumatuse järele põrkub kokku täiskasvanute vajadusega - tekibki võimuvõitlus, pahur tuju, nutt, või lollitamine.
Hea on teada, et jonn ei ole kunagi suunatud vanemate/täiskasvanute vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!" Seetõttu ei ole kindlasti kohane last jonni puhul karistada, karistusega ähvardada, alavääristada või norida. Mingi aja võib see isegi näilise efekti anda, tegelikult õpetab karistamine või sellega ähvardamine lapsele, et ta ei ole inimesena vastuvõetav; kahjustada saab lapse minapilt; tekib arusaam, et olukordi saab lahendada sõnadega haiget tehes (hakkab ka ise seda teistega suheldes rakendama); kaob täiskasvanu-lapse vaheline usaldussuhe- nii et kahju on kordi suurem kui kasu.
Teiseks kõlab õpetajate poolt öeldus, justkui jonniksid ainult tüdrukud (täiesti alusetu, naissugu halvustav ja ebaõiglane hoiak, sooline sildistamine) ja kui poiss seda teeb, tuleb ka temast "teha tüdruk", pannes talle seelik selga (alandav).
Kui juba teie tütar räägib, mis "stampväljendeid" aias täiskasvanute poolt kasutatakse, siis küllap on see sama asi ka teistes kodudes jutuks tulnud. Võite vestelda teiste lapsevanematega ja kui see saab kinnitust, on ka lihtsam ühiselt oma murega õpetajate poolde pöörduda. Kui tunnete, et kasvatajatega raske silmast-silma rääkida, pöörduge lasteaia juhataja jutule. Taoline laste sildistamine ja oskamatus laste ebakohase käitumisega (jonn) adekvaatselt toime tulla, peab lõppema.
