Mul on 4-a aastane autistist poeg.Käib lasteaias koos tugiisikuga.Tugiisikut ootasime umbes aasta.Lapsel on kõnehäire,ta keeldub potil käimast,käeline tegevus on nõrk.Ma ütleks et kõnet on juurde tulnud,üldse on ta väga palju arenenud.Poiss on selline et peale sunnituna ja käskides,sundides temaga midagi ei saavuta.Oma sotsiaalsete oskuste poolest on ta 3-e aastane.Oleme käinud psühhiaatri juures,logopeedi juures,tegevusterapeudi juures.Kõik on jäänud lapse arenguga rahule.Kodus on ta väga hoitud ja armastatud laps.
Kohati on mul selline mulje et lapselt nõutakse tema ea ja haiguse kohta lasteaias natuke palju.Täna oli päevikus kirjas et peame teda kääridega lõikama õpetama.Õpetage kirjutama lapse nime,numbreid 1-4.Numbrid on tal väga tugev teema.Loeb vabalt 30-ni.Õpikust näitab ja loeb sama moodi numbreid.Tal on üldse väga arenenud nägemismälu.Me kõike harjutame aga tema puhul võtab see lihtsalt aega.Kõik oleneb päevast,tujust ja tuhandest muust asjast.Pilte värvida ta ka ei taha.Peale sundida talle midagi ei tohi.Siis on kõik tükiks ajaks rikutud.Lasteaias on eripedagoog kuid tema tööd ma eriti ei tunneta.Meil on sobitusrühm.Ma süüdistan ennast et väga intensiivselt hakkasin last potile harjutama.Nüüd ta keeldub kodus potile minemast,lasteaias istub kuid midagi potti ei tee.
Soovin nõu,kuidas toimida.Äkki on kellelgi sarnased kogemused?Laps käib praegu lasteaias poole päeva kaupa.Kuidas ma peaksin lapsele lähenema et ta hakkaks potil käima?Nii kui lasteaiast tuleb kiri mingite nõudmistega,siis võtan seda kui märget et olen emana väga vilets.Ma olen väga segaduses.Üks päev öeldakse et kõik on tore ja hästi,teine päev on nagu kõik puudu.Kuna praegu on meil peres üks leivateenija siis rahalist abi lapsele ma praegu lubada ei saa.Varsti on taastusravi siis saame ehk logopeedi ja psühholoogi abi jälle kasutada.Iga ema tahab oma lapsele paremat!
Kindlasti saab teid emana vaid tunnustada! Olla erivajadusega lapse ema, see on üüratu väljakutse ning kindlasti annate endast emana parima, et oma last toetada/arendada/julgustada! Kui kirjutate, et laps on väga hoitud ja armastatud teie peres,- siis see ongi peamine ja olulisim teie põnni jaoks!
Kogete lasteaiaõpetajate poolt survet, justkui laps ei arene/ei arendata piisavalt. Tunnete kohe, et pole piisavalt hea ema. Siin soovitan küll teil selg sirgu ajada ja ennekõike endale öelda- olen piisavalt hea ema ja annan endast lapse erisusi arvestades alati parima!
Tekib küsimus, kui teadlikud on õpetajad autismi eripäradest? On nad saanud erikoolitust?Nende ootused on ehk liialt kõrged? Lisaks tundub mulle, et 4aastased ei peagi veel oma nime oskama kirjutada, aega on selle kiire asjaga! Teada on, et iga laps areneb omas tempos ja teie laps niisamuti.
Kui te veel ei ole liitunud autismiühinguga (lõuna-Eestis toimetab Eesti Autismiühing: www.http://www.autismeesti.ee; põhja pool: Põhja-Eesti Autismi Liit:http://www.autism.ee), siis julgustan teil see samma astuda. Seal kohtute teiste samalaadsete peredega, ühingus saab end koolitada jne.
Konkreetselt potitreeningu osas ei oska teid nõustada, nagu isegi tõdete, saab teie pojaga heaga, ikka heaga... Sellisel moel siis jätkakegi, proovige mänguliselt, järjepidevalt, sõbralikult, ent kindlalt.
Teie eriline laps areneb omas tempos, küll saab ka potil käimise tähendus talle ühel päeval arusaadavaks ning ta teeb seda ülejäänud elu nagu kõik me teisedki.
