Minu poeg, kes sai suve lõpus kolmeseks, läks augusti alguses riigilasteaeda. Ta käis seal 3 lühikest päeva koos minuga, kuid sai ruttu selgeks, et sellises lasteaias mina oma last meeleldi ei näe. Kodus me siiski ei ole rääkinud ei lasteaiast ega kasvatajatest halvasti. Leidsime juba järgmisel nädalal imearmsa waldorf-suunitlusega erahoiu, kus on majas 2 rühma ja rühmas max 10 last, kuigi enamasti ei ole kõik lapsed korraga kohal. Harjumine oli küll raske, aga suurepärane koostöö kasvatajatega ja sealne väga kodune õhkkond ning imearmsad töötajad, see kõik aitas ilmselt kohanemisele kaasa ning 1,5 kuud hiljem ta läks juba hommikuti rõõmsalt hoidu. Hoius käib ta siis 2 päeva nädalas. Viimased 2 kuud aga on nüüd olnud väga suur tagasilangus. Laps lihtsalt keeldub minemast lasteaeda, on ka päeva jooksul õnnetu; üks kord nuttis nii haledalt seal, et mulle isegi helistati ja arvati, et oleks parem kui ma talle järele tuleksin. Õnneks mul oli too päev võimalus talle ka järele minna.
Kodus proovime ekstra palju kaisutada. Seletame talle alati väga pikalt ja rahulikult, et me tuleme talle alati järele, aga tema ikkagi nutab, et ta kardab, et me talle järele ei tule lasteaeda. Viimane kord, kui ta teadis, et järgmisel päeval on hoidu minek, siis hakkas juba õhtul nutma. Öösel magas väga rahutult ning kella 3 ajal ärkas ooksendades üles. Pärast seda magas edasi ja hommikul oli kõik jälle hästi. Peale selle, et ta nuttis et ei taha hoidu minna. Ta läheb nuttes lausa näost punase-laiguliseks.
Ma olin ka ise lapsena väga "nõrganärviline". Lasteaiaga mul küll probleeme ei olnud, kuid stressirohkematel aegadel olid mul paanikahood, öised ooksendamised jne.
Kas meie lapse selline südantlõhestav kurbus seoses hoius olemisega on normaalne? Teiste tuttavate ja hoius käivate lastega võrreldes mulle tundub pigem, et see on natuke liiga ekstreemne. Kas on lootust, et see on lihtsalt üks faas, millesse me vanematena peaksime suhtuma rahulikult, sest see möödub peagi, või peaksime pigem tõepoolest kaaluma selleks aastaks lastehoiust loobumist ja vb uuel aastal uuesti alustama?
Võimalik, et teie poeg on oma sünnipäralt tundlikuma närvisüsteemiga, ärevam, kalduvusega muretseda nagu ka teie ise. Sellega eripäraga ei olegi muud teha kui arvestada ja teie oma kogemusi arvestades mõistategi teda väga hästi. Küllap on ka neid asju, mis soosivad lapse hirme ja ka neid, mis aitavad tal end kindlamana tunda. Näiteks võite ju ise muretsedes tema pärast tahtmatult ka lapse ärevusele hoogu anda. Sageli on nii, et lapsed tunnetavad justkui õhust, kuivõrd ema ise on valmis ja kuidvõrd kindlalt end tunneb kui laps on tundideks teiste hoolde jäetud. Seega võib iga nüanss olla oluline, kuidas lastehoidu minnakse, selgitusi antakse seal olemise vajalikkusest, ema äraolekust, kuidas hüvasti jäetakse, lastehoiuga seonduvast räägitakse, kuidas end ise tunnete lahkudes, järgi minnes jne. Kindlasti oletegi seda kõike juba arvestanud ja seda tasub jälgida ka edaspidi. Kui ise tunnete end emana rahulikult lapse lastehoius käimisega seoses, usute, et teie last koheldakse parimal moel ning ei muretse, et laps ei saa teieta hakkama, siis see on üks olulisi eeldus, et ka laps tunneb end kindlamana lastehoius viibides.
Teie peamine küsimus on praegu see, mida hetkel teha, kuid laps väljendab selget vastuseisu ja on lausa paanikas. Kui tal tõesti on praegu sedavõrd negatiivne seos lastehoidu minemise suhtes, siis ehk on mõistlik teha paus, mõne aja pärast proovida tasapisi uuesti. Praegu on teil oletus, et laps ei pelga mitte lastehoius olemist, vaid kardab, et te ei tule talle järele. Kes teab, millest selline hirm alguse sai, kuid selge on see, et ta vajab kindlustunnet, et te ei kao ära ja teiega ei juhtu midagi. Igaks juhuks lisan, et lapse hirmud on vahel mõjutatud ka teistest pereliikmetest, nt sageli ja kaua äraolevatast, või siis pingelistest suhetest ning eks kujutlusvõimegi mängib rolli. Kui igapäevane elu kulgeb tuttavlikus ja kindlustunnet pakkuvas rutiinis, pereliikmetega on kõik hästi, neist õhkus rõõmu ja rahu, siis on peagi laps uuesti valmis jääme kellegi teise hoolde.
