sügisel 3a. saanud poiss, kes on pere 4s laps. Poiss käib teist talve lasteaias. Vahel väljuvad lasteaias asjad kontrolli alt. Kui kasvataja palub teha midagi, mida laps ei taha-laps hakkab märatsema, asju loopima, küünistama või sülitama. Küünistmine ja löömine tekib ka olukorras - kus keegi tahab temalt mänguasja ära võtta või siis ta läheb tõmbab ise mänguasja kelleltki. Samas on kasvataja väitel olnud ka olukordi kus poiss mängib millegagi ja mõni teine laps tuleb sinna ligidale ning poiss võib seepeale kas hammustada või küünistada. Mulle tundub, et ta tunneb millegipärast siis vajadust justkui oma territooriumi kaitsta. Loomulikult tekitavad sellised asjad probleeme- kasvataja ütleb, et nemad ei oska sellises olukorras midagi teha. Teised lapsevanemad on pahased- kui lastel on kas hambajäljed või kriimud näos. Kuidas saan mina lahendada lasteaias tekkivaid probleeme, kui olen tööl? Kas selline käitumine on eakohane-mida sellises olukorras teha? Kodus ei ole viimasel ajal enam sellelaadseid probleeme olnud. Kodus olen järjekindlalt katkestanud kõik katsed mingeid asju loopida või kedagi lüüa. Samas kui ta on endast väljas (olukord kus ma palun teha midagi, mida ta ei taha või keelan asju mida tema tahaks) olen tal lubanud nutta kõhuli põrandal, et mitte emotsioone "peale keerata". Kas peaksime kuskile nõustamisele tulema- kas see aitaks lahendada lasteaia probleeme. Olen ise väga mures nii enda lapse kui ka teiste laste pärast.
On mõistetav, et emana olete mures oma kolmeaastase poja käitumise pärast lasteaias, kuna kahjustada saavad juba teised lapsed. See, et üks kolmene põnn oma pettumust, kurbust, pahameelt või muid tundeid väljendab kehakeeles- on selles vanuses pigem tavaline.
Seotud on see lapse verbaalse võimekusega, kui palju suudab ta ennast juba sõnadega väljendada. Öelda, mida ta tunneb, mis talle meeldib, mis ei meeldi jne. Nagu isegi kirjutasite, tundub teile, et laps justkui tunneb vajadust kaitsta oma territooriumi/asju. Lapse käitumine on alati vajaduspõhine, ta püüab rahuldada mingit oma vajadust: on see siis armastus,-või kuuluvusvajadus, turvatunne jne. Teisalt väljendab lapse ebakohane käitumine täiskasvanu jaoks sõnumit, et tal on mure- ja ta ei oska sellega veel täiskasvanute moodi toime tulla, seetõttu reageeribki impulsiivselt. Kui sõnavara puudub, kompenseeritaksegi see löömise-sülitamise-asjade loopimise kaudu.
Seega täiskasvanutel (nii teil kodus vanematena, kui lasteaias õpetajatel) on kohustus õpetada lapsele emotsionaalset sõnavara, et laps suudaks edaspidi üha enam rääkida, mida ta mingis olukorras tunneb ja vajab, selmet reageerida agressiivselt. Seda saab teha, kui peegeldada lapsele tagasi tema kogetavaid emotsioone, näiteks: "Sulle ei meeldi, kui teine laps sinu lähedal mängib, sa ärritusid." Tundesõnavara saab õpetada, kui vaadata koos raamatuid, filme ja arutada, mida üks või teine tegelane selles olukorras tundis ja mispärast, jne.
Teisalt tuleb alati anda lapsele selge sõnum, et teistele haiget teha ei tohi. Kõik tunded on ok ja aktsepteeritavad, mitte aga agressiivne käitumine enda ega teiste vastu. Väikelapsele piisab, kui ütlete rahulikult, ent konkreetselt: "Stopp! Ei löö!". Nimetate, et kodus peatate lapse agressiooni ja lasete tal põrandal nutta. Nutt tõepoolest maandab lapse pingeid ja hea oleks, kui olete sel ajal koos lapsega (ei jäta teda üksi, ei halvusta jne). Istuge tal kõrval või võtke ta oma sülle, lubage tal nutta, sõnastage lapsele tema kogetavaid tunded, kinnitage, et olete koos temaga. Kui laps on rahunenud, rääkige, milline käitumine on aktsepteeritav. Ilmselgelt tuleb seda teha järjepidevalt, korrata ja korrata, väikelaps tõepoolest unustab kokkulepped ja reeglid- see on seotud tema aju arenguga.
Võite mõelda, kui palju tähelepanu ja tegelemist saab teie väike poeg kodus. Kui peres on neli last, on see vanematele neli korda suurem väljakutse- tagada kõigile lastele täis armastusekarikas- st et kõigi laste armastusvajadus oleks piisavalt kaetud. Leidke iga päev kuni pool tundi, et vaid temaga tegeleda, keskendudes jäägitult vaid talle.
Teisalt ka laste omavahelised suhted- võibolla tuleb te pere noorimal pidevalt võidelda oma koha ja oma asjade eest teiste õdede-vendadega? Taoline käitumine/hoiak võib kanduda ka lasteaeda, kus ta tunneb, et peab kiivalt kaitsma endale kuuluvat või jõuga võtma teiselt asja, mis talle põnev tundub...
Lisaks on ta arenguliselt jõudnud olulisse mina-arengu faasi, piltlikult- kus on loomulik, et laps ütleb "ei" selle peale, kui täiskasvanu on öelnud "ja"- täiskasvanute seatud piiride tunnetamine, oma mõjukuse proovimine, kõik see käib selle arenguetapi juurde. Täiskasvanutepoolne rahulik, sõbralik, ent kindel piiride seadmine ja nende selgitamine; lapse emotsionaalse tassi täitmine ja tunnetega toimetuleku järjepidev õpetamine on see, mida teie põnn vajab.
Kokkuvõtvalt saate teie vanematena teha kodus ära suure töö, et teie laps tuleks paremini toime ka kodust väljaspool.
Psühholoogi konsultatsiooni otsest vajadust hetkel ei näe, kasuks tulevad kindlasti ühised kasvatuslikud hoiakud ja sekkumised nii aias kui kodus.
