Tere. Tegemist 15a poisiga, põhikooli viimane klass. Kisub sinnapoole, et juba esimesel veerandil tuleb tunnistusele 3 kahte. Valukoht on olnud vene keel, sellepärast jäeti suvetöölegi. Teised ained tunduvad olevat pigem pingutamise küsimus.
Kõik vabad hetked veedab arvutis või nutitelefonis. Palju on arendanud ennast foto- ja videotöötluse alal. Tulevikku kujutleb nii, et kui kool läbi, hakkab Youtube-riks.
Keelitame küll, et see ei ole tõsiselt võetav eriala, aga laps ei võta kedagi kuulda. Olen käinud õpimotivatsiooni teemal klassijuhataja jutul ja rääkinud teiste kooli töötajatega, aga kõik tulutult. Ma ei tunne ka, et keegi meid väga aidata püüaks, sest kool on väga suur ja kahemehi on teisigi. Minu laps käib vähemalt koolis, on ka neid kes pidevalt põhjuseta puuduvad.
Ütlesin juba eelmisel aastal, et jätke poiss istuma, aga tundub et ta lihtsalt veetakse kuidagi läbi, et tulevikus juba teised temaga tegeleks.
Olen lapsega rääkinud, et kui pead end nii suureks meediaspetsialistiks, äkki lähed siis Meediakooli? Selle peale vastatakse ülbelt, et seal on amatöörid!
Mida ma oma lapsega peaks tegema, tunnen end täiesti abituna- kelle poole pöörduma? Kes paneks talle mõistuse pähe?
Mõistust ei saa kahjuks pähe panna, sest enamasti hoiab 15-aastane kõik luugid kinni, kui panemiseks läheb.
Kas võiks kaaluda võimalust anda teismelisele rohkem vastutust ja ise otsustamise ruumi.
See on ju iseenesest tubli, et ta käib koolis, nagu seegi, et tal on oma kindel huviala. Te saate avaldada oma arvamust, rääkida oma hirmudest, teha oma ettepanekuid - kuid otsused peaksid jääma poisi enda teha. Sellistes olukordades juhtub tihti, et lapse kogu energia läheb vastuhakkamise peale, see ei lase tal selgelt mõelda. Kui laps tunneb survestamise vähenemist, siis ka emotsionaalne pinge tavaliselt väheneb ja ratsionaalne mõtlemine, analüüsimine jms saab rohkem ruumi. Kui poiss tunneb, et otsustab tema, tekib tasapisi ka tunne, et tema vastutab. Praegu püüate teie vastutust endale võtta, aga 15-aastane peab oma õppimise ja valikute eest juba ise vastutama. Vanema asi on toetada, kuulata, mõista püüda - ka see mõjub rahustavalt. Loomulikult tuleb arvestada seda, et 15 a siiski ei ole täiskasvanu ja vanemana vastutate lapse elu ja tervise eest. Seega peaksid teil olema ka mingid kokkulepped, mis kehtivad igal juhul: nt kojutuleku aeg, kodused ühisreeglid, kodused kohustused, magamamineku aeg.
Usun küll, et kui poiss seoses eakohase vastutuse üleandmisega talle hakkab tajuma, et tegelik vastutus ongi temal, siis järgneb vähem plõksimist ja isekuse näitamist ning rohkem mõtlemist-analüüsimast. Kui selle juures säilib ka ema-poja vastastikku lugupidav ja usalduslik suhe, peaks asjad tasapisi paremaks muutuma.
