Tere!
Minu 4a laps ei taha lasteaeda minna ja ka seal käitumine on kasvatajate sõnul väga halb. Hommikul lähengi temaga varem, sest läheb aega enne kui ta on lõpuks nõus mind lahti laskma ja ma saan tööle minna. Selleks kulub palju veenmist. Ta ei nuta, aga keeldub juba koridorist edasi minemas. Kodust saame ilusti autosse ja ka lasteaia ees autost välja, kuni välisuksest sisse, sealt edasi enam ei saa. Keeldub minemast, tahab minuga tööle, või üldse koju. Küll on põhjuseks kiusav poiss, või soovib minuga tööle kaasa (on mõned korrad olnud mul tööl, aga siis oli haige ja ma pidin kontoris mõned asjad tegema) Poisi kiusamisest olen kasvatajatega rääkinud ja nad hoiavad silma peal. Samuti on lapse enda käitumine halb. Ta ei tee töid kaasa, kui tal lasta teha mis tema tahab, siis hakkavad ka ju teised küsima, miks üks saab. Lisaks ei võimle koos teistega, vigurdab, või jookseb minema. On mitmeid kordi ka rühmast minema jalutanud, jalutab ka minema saalist kui teised võimlevad. See minema jalutamine on meil kodus ka, mitte oma kodus, aga väljaspool, nt. poes. Üksi ma temaga poodi minna ei saa, ta mingi hetk lihtsalt keerab otsa ringi ja läheb kuhu tahab. Olen proovinud ka nii, et ei järgne, piilun, et ta mind ei näe, aga ta ei karda, hirmu üldse pole. Mina kodus saan hakkma, jah ta trikitab ja on raske küll, aga pole hullu. Rohkem olen mures lasteaiaga. Seal on palju lapsi ja kasvataja ei saa ühega aina tegeleda. Kodus räägin lapsega ja ise seletab vastu, et jah käitub ilusti, aga ikka kordub sama. ma ei oska enam midagi teha. Lapsel oleks nagu mingi väga suur protest. Lisaks üks kasvataja väga karjub laste peale. Kuulsin/nägin ise seda kui järgi lapsele läksin, kasvataja kisa oli välisukseni kuulda, lisaks surus ta minu lapse jõuga toolile istuma, või pigem lükkas õlgadest. Ise karjus, et teda ei huvita... ja midagi veel. Põhjus oli, et laud oli vaja koristada ja minu laps oli viimane kes meisterdas ja tema pidi koristama, aga laps keeldus kuna polnud tema praht. Ma saan aru, et koristama peab, aga karjudes küll olukorda ei lahenda. Rääkisin ka teise kasvatajaga ja kinnitas, et lapsega on probleeme, et äkki peaks koos maha istuma. Aga kuidas mina saan aidata? Seletan lapsega igapäev ühte ja sama, mis ma saan veel omapoolt kodus teha siis? Lisan, et kodus on veel teine laps 5a. ja temaga pole probleeme, on aias väga tubli ja usin, samuti kodus, loeb arvutab, laulab, teeb kõike kaasa. Täielik vastand. Ootame pragu Liivateraapia järjekorras. Lisaks on lapsel probleeme rääkimisega, käime logopeedil ja on paremaks läinud. Muidu kasvatajad ütlevad, et laps on terane ja käeliselt väga tubli, parem kui mõni teine tema eakaaslane. Lapsele väga meeldib käsitöö.
Kui laps ei soovi hommikuti lasteaeda minna ja klammerdub teie külge, on see kindlasti teile kui emale ebamugav ja murettekitav- tõite välja karjuva kasvataja...milline võibki olla teie poja lasteaias käimise soovimatuse üks suur põhjus.
Keegi meist ei soovi viibida keskkonnas, kus tema peale karjutakse, sunnitakse asju tegema, ühesõnaga puudub hea, soe, inimlik kontakt. Lapse jaoks on oluline, et koht, kus ta viibib terve päeva, eemal vanematest, pakuks talle samuti turvatunnet ja hoolimist. Kasvatajad on ju paratamatult need "asendusvanemad" ja nende hoiakud, suhtlusstiil ja inimlikud omadused määravad tõesti palju.
Hommikuse eraldumisärevuse või soovimatust rühma minna vähendamiseks saaks just kasvataja oma hea panuse anda- kui kasvataja tuleb ise esikusse ja võtab lapse nö üle, ulatab talle käe ja on sõbralik- loob hea kontakti ja sideme,- on ka lapsel lihtsam emast lahti lasta ja rühmaga liituda. Võite mõelda, kas sellest oleks abi, ja sellest kasvatajatega ka rääkida.
Arvan, et on suurepärane, et kasvataja tegi ise ettepaneku kokku tulla ja lapsest rääkida. Võibolla oleks mõistlik ka juhataja kaasata. Kindlasti võtke kasvataja ebakohane käitumine jutuks, see on lubamatu, et laste peale karjutakse!
Nüüd teie poja eripäradest - te küll ei kirjuta, millal te laps aias käima hakkas (kas on tegu kohanemisperioodi raskustega) ja kas taoline käitumine (ei tee tegeluste ajal kaasa, ei aktsepteeri kasvatajate seatud reegleid- läheb ise rühmast minema; lisaks ka poes teie juurest hirmutundeta äraminek) on olnud talle omane pikka aega. Kuidas on lood poja sotsiaalsete oskustega/suhetega, kas ta mängib koos teiste lastega, loob ise kontakti, kas teda kutsutakse koosmängu teiste laste poolt, mis staatus tal rühmas on(eemaletõtjutu, liider jne)?
Olete vastutustundlik ja hooliv vanem- laps käib juba kõneprobleemidega logopeedi vastuvõtul, peagi on lapsel algamas liivateraapia... suurepärane!
Lisaks võiksite oma muredega pöörduda lastepsühholoogi poole, et saada kinnitust, et kõik on hästi, või mingi leiu ilmnedes saada teavet, kuidas oleks lapse jaoks parim viis edasitoimimiseks (vanemad, kasvatajad, teraapiad jne).
See, et lapsele asju (kohane käitumine, mida ootate) selgitate ja laps teie jutule nõustuvalt noogutab- ja siis selle kõik justkui unustaks- on ka selgitus. See on seotud tema aju arenguga, lapse mälu, tema meeldejätmisvõime alles areneb ning ta tõepoolest unustabki teie soovitused ja suunised ära! Seega rääkimine-rääkimine-rääkimine on täiesti kohane! Oluline aga ka see, kuidas te räägite. Pahandamine, näägutamine, noomimine ega karistused ei tööta. Selge minakeel ja kehtestavad minasõnumid võiksid siis olla teile abiks. Vaadake lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
