Minu 2,5 aastane laps läks 1,5 nädalat tagasi lasteaeda. Esimesed kaks päeva käisime koos kuni lõunani ja tuline siis koju. Kolmandal päeval jäi juba üksi ja juba ka lõunaunne, ilma probleemideta. Lasteaeda järele minnes ei tahtnud koju tulla. Pikema vestluse peale oli nõua ikka tulema. Järgmine hommik läks väga rõõmsalt üksi rühma. Viiendal päeval hakkas hommikul kodus jonnima, et ei taha lasteaeda, tee lasteaiani sujus ilusti, kuid rühma ukse taga hakkas jonnima ja nutma, et tema ei taha. Kui olin ära läinud ei mingit jonni enam ja terve päev oli rõõmsameelne. Peale nädalavahetust esmaspäeval samamood, kodus jonnis ja lasteaia ukse taga ja kui lahkusin oli kõik ok. Kuid nüüd teisipäev ja kolmapäev hakkas ta jonnima, mis muutus paaniliseks nutuks. Kui lahkusin ei rahunenud ka kohe maha, õpetajal läks aega rahustamisega. Päeva jooksul ta ei nuta ta ega midagi, läheb kenasti magama ja kõik on suurepärane. Õpetaja ja abid on väga toredad ja mõistvad. Olen mures ja ei oska mingit seisukohta võtta, mis ta nii käitub ja mida ette võtta, et ta oleks heas tujus lasteaeda minnes.
Teie küsismus on, et miks üks 2,5 aastane laps nutab, kui ema ta lasteaeda viib. Võin teie rahustuseks öelda, et see on täiesti normaalne reaktsioon olukorrale, kus laps on aru saanud, et ta peab terve päeva ilma emata hakkama saama. Tal on eraldumisärevus. Ja teiseks võtab igal lapsel kohanemine lasteaiaga oma aja,- poolteist nädalat ei ole kindlasti mitte veel piisav aeg selleks, et laps tunneks end uues kohas ja uute inimestega turvaliselt. Ta on isegi väga vapper, juba magab rühmas!
Selles vanuses lapse üheks põhivajaduseks on tõusnud turvalisusvajadus. Ühelt poolt on väikelaps valmis maailma avastama minema (nö. valmis ema sülest alla tulema ja minema teise tuppa vaatama, mis seal on), teisalt vajab ta turvatunnet, et tema maailm on stabiilne (nö ema kui turvasadam), mis tähendab, et kui teise tuppa on kiigatud, tullaks kiiresti ema sülle tagasi. Et siis taas minna...
Teie lapsele on eelmisel nädalal kogetu olnud tõsiseks katsumuseks. Kõike on olnud väga palju- uus koht, uued täiskasvanud, lapsed, kära... On täiesti mõistetav, miks teie laps on hakanud palju nutma, - tema arenev/kujunev närvisüsteem lihtsalt ei jõua kõiki muljeid/kogetut analüüsida, ta lihtsalt ei tule selle kõigega toime.
Miks ta nii käitub- muutus on olnud suur, toimunud on palju ja kiiresti, ta on emotsioonidest üleujutatud ning kogu ta käitumine, mida kirjeldasite, viitab tugevale stressile. Mida ta vajab, - on aega. Aega tasapisi kohanemist jätkata.
Kõik lapsed kohanevad uute elusituatsioonidega erinevalt, kes kiiresti, kes aeglasemalt, kes kergelt, kes raskustega. See sõltub isiksuse eripäradest, ka lapse temperamenditüübist. Üldiselt kohaneb enamus lapsi lasteaiaga poole aasta, aastaga.
Võite oma lapse parima eksperdi- emana, mõelda, mis võiks lapse jaoks olla parim, ehk mis kergendaks kohanemist. Võimalik, et te põnn lepib üsna pea kasvatajate, lastega ja lepib terve päeva emast eemalolekuga. Oluline on, et ise oleksite positiivselt häälestatud nii sõimes käimise kui kasvatajate osas. Laps tajub intuitiivselt teie ärevust, kahtlusi ja pingeid ning need kanduvad talle üle.
Muidugi ei ole ühegi väikelapse vajadus käia sõimes/aias. Küllap see on tingitud adekvaatsetest elulistest teguritest/otsustest. Tema vajab vanuseliselt teid (ema) enam, kui sotsialiseerimist suures lastegrupis, ja nii veel aasta-paar.
