Järgmisel aastal saab poiss 7 ja võiks ea poolest kooli minna; eelkool alles algas, vähemalt esimesel korral seal meeldis... Muret teeb poisi tahtmatus lasteaias käia jm käitumine (viimasel aastal võiks ju rohkem õppetöös osaleda ja kodus läheb tal ka igavaks; mul vaja tööd teha, isegi kui saan kodus olla vahel). Vahelduva eduga on seda protesti olnud vist algusest peale. Kurdab, et lapsed kisavad ja lollitavad ja võtavad legosid/asju ära ja ei saa mängida (segamatult). Varem kurtis ka kiusamist. Kasvatajad arvavad, et ta on ehk tundlikum kui teised. Varem üks neist ütles, et rühmas on õhkkond raskem/julmem kui tema varasemates rühmades. Meie lapsed on suures seltskonnas tagasihoidlikud (tüdruk on julgem ja saab paremini hakkama). Vahel läheb poiss mõnda aega rahuldavalt lasteaeda, siis hakkab jälle protestima (näiteks pärast nädalavahetusel maal käimist, kus talle väga meeldib). Lihtsalt ei pane riidessegi, et minna. Veenmise ja käskimise peale hakkab lõpuks karjuma, et kas ma ei saa aru, et ta ei taha minna. Olen öelnud, et saan aru, et ta ei taha ja et kisa ei meeldi talle, aga vahel on vaja teha ka asju, mida ei taha, et seal saab sõpradega mängida ja huvitavaid asju õppida jms. Aga kui ta on juba häälestunud mineku vastu, siis ei lase end veenda. Mehe sõna kuulab paremini, minuarust kartusest sakutamise ees. Mees arvab, et tegu on võimuvõitlusega: poiss tahtvat lihtsalt oma tahtmist maksma panna.
Kevadel lasteaias käinud logopeed täheldas, et ülesannetega saab poiss rahuldavalt hakkama, aga väsib üsna ruttu ja raskusi on ümberlülitumisega. Ka kodus oleme märganud, et kui ta on millegagi ametis, ei tee ta sageli kõnetamist kuulma. Vahel kuuleb ta küll ka vaikset häält, nii et kõrvade viga ei tohiks olla. Ta on väga järjekindel: kui ta midagi tahab või ei taha, pole sageli lihtne tema meelt muuta. Positiivne on, et otsib järjekindlalt võimalusi, kuidas soovitut saavutada. Aga kui katkestada talle meelepärane tegevus, võib hakata kärkima, lööma, lõhkuma jms. (kuigi olen enne korduvalt hoiatanud, et ta lõpetama hakkaks) Nurgas, aeg maha toolil vms ei ole ta hetkekski püsinud, mul pole olnud jõudu teda sinna vahetpidamata tagasi tõsta, nii et see meetod on meil välistatud, kuigi eks ta ise tõmbub küll vahel omaette pahaselt (vahel ust paugutades).
Lasteaiast pole agressiivsust kurdetud, pigem, et istus liialt palju omaette mõtiskledes, justkui mures millegi pärast. Pärast kodus poisiga vestlemist (et millest ta mõtleb jms) vist ei unista niipalju üksi seal.
Osaliselt võib raskusi valmistada käimine konkreetses lasteaiarühmas, aga pigem tundub, et raskused on seotud ka poisi iseloomu, kasvatuse puudujääkide vms-ga.
Kas oskate soovitada konkreetseid ideid, mida teha olukordades ja üldiselt?
Olete mures oma lasteaia vastu protestiva poja pärast.
Tegu võib tõesti olla tundliku lapsega - ja inimene on üldse üks tundlik olend, inimesed, sh lapsed on erinevad oma tunnete väljanäitamisel. Seda teete ilusti, et kuulate poissi, peegeldate talle tundeid tagasi (ma saan aru, et sulle ei meeldi; sulle tundub, et sa ei tahaks täna minna; sa ei taha teha asju, mis tunduvad vastumeelsed jne), kuid samas jääte enda juurde. See on väga oluline eneseregulatsiooni osa, mida vanemad saavad lastele õpetada: et elus on asju, tuleb teha asju ja juhtub asju, mis ei meeldi, kuid need tuleb siiski ära teha. Nii hea kui halb kuulub elu juurde, nii ebameeldivad kui ka ebameeldivad ülesanded, juhtumused jne. Kui me seda normaliseerime, samas õpetades lapsi ka negatiivsete tunnetega toime tulema, on lapsel ka koolis kergem, sest koolis tuleb teha kõiki neid asju, mida neile reeglina ei meeldi teha ja mida nad ei oska teha ilma õpetamata: nad peavad õppima ootama oma järge, alustama ja lõpetama tegevusi vastavalt korraldusele, peavad suutma istuda rahulikult 20 min järjest, tulema toime sellega, et kõik ei tule kohe hästi välja jne. Kõike seda pole vaja ju üksi koolis, vaid ka elus. Nii et jätkake seda viisi: kui lapsel tundub olevat probleem, tuleks suhtuda hoolivalt, olla tähelepanelik, mitte anda hinnanguid, mitte nõustada - esimene ja kõige tähtsam asi neis olukordades on last kuulata. Seesugune kuulamine, kus me ei sekku, vaid kuulame selleks, et mõista, võib palju aidata kaasa, et laps julgeb rääkida ka sellest, mis talle tegelikult muret teeb. Vahel on need asjad peidus, laps reageerib ägedalt, aga kui ei kuula, siis ei saa ka jälile, mis lapse hinges toimub.
Kui laps protestib, kuid teie otsus on siiski kindel (ta ei taha lasteaeda, teie olete kindel, et peab minema), siis ei ole mõtet kaubelda ega veenda. Kui on see olukord, kus vanem ütleb kuidas on, siis olge konkreetne ja tehke lühidalt. Kui vanem piiri pannes liialt seletama hakkab, on see tihti seotud vanema enda ärevusega (aga laps kuuletub kindlale, rahulikule, hoolivale täiskasvanule) ja laps ei pruugi seetõttu teid kuulda võtta, et ka te ise ei usu, et suudate veenev olla, teiseks võib pika jutu käigus fookus kaduma minna ja laps ei saa aru, mis on teie jutu iva. Karistamisel ja järelemõtlemistoolil ei ole mõtet, sest laps õpib küll kartma, ja õpib endast mitte lugu pidama, kuid see, mis lapsel on vaja, jääb tegemata, ja lapsel on vaja neist olukordadest, mis viltu läksid, õppida. Karistuse asemel saab rääkida, kuidas juhtunu teid puudutas, mis oli selle mõju, ja saate koos arutada, mida teha neis olukordades järgmine kord teisiti.
Nagu te isegi märkate - lapsel ei ole kuulmisprobleemi, kui laps ei kuule teie juttu, on probleem mujal. Tihti on laps oma tegemisse nii süvenenud, et ei pane tõest tähele. Tuleb minna lähedale ja saavutada lapse ümberlülitumine teile. Ka klassikaline kommunikatsioonireegel ütleb, et sõnumi kohalejõudmise eest vastutab saatja, mitte vastuvõtja.
Ehk vajab teie poeg rohkem head, usalduslikku, turvalist kontakti teiega. Kui see on loodud, saate ehk rohkem teada tema tunnetest ja mõtetest, ja siis on ehk ka rohkem koostöövalmidust nii temal kui teil. Hea raamat lugemiseks on Isabelle Folliozat "Ta teeb seda meelega", see on vaimukas ja kasulik lugemine.
