Laps on natuke üle 2,5 aasta vana ja 1,5 kuud tagasi alustas sõimes käimist. Need 1,5 kuud pole hästi läinud. Laps nutab lasteaias, ei söö, ei suhtle, ei mängi. Kõik on korras kuni rühma ukseni. Siis saab naer ja rõõm hetkega otsa. Muutused on ka koduses käitumises - pole nõus üksinda magama, rahmeldab unes, hingamine on magades rahutu, ei taha üksinda magama jääda, ei lepi ka selle sugulasega, kes enne lasteaeda sobis. Laps on senise elu olnud ca 90% ajast emaga koos. Teisi lapsehoidjaid lihtsalt pole väga võtta olnud. Kõige lähedasemate inimestega, kellega igapäevaselt koos elab, on kõik ideaalses korras -lobiseb pikad jutud, kamandab, möllab, mängib. Kas on mõtet sellist last hetkel lasteaeda edasi suruda? Iseenesest otsest hädavajadust ei ole. Hetkel tundub, et võita on vähe, aga kaotada palju.
Vastuse oma küsimusele andsite juba ise, kui tõdete, et kaotada on enam kui võita ning otsest vajadust oma põnni sõime viia polegi.
Tahan öelda, et emana tunnete oma last kõige paremini ja kui lapse stressireaktsioonid (kõik teie poolt kirjeldatud emotsionaalsed ja käitumuslikud muutused just stressireaktsioonid on) on teie jaoks liiga intensiivsed ja kardate, et võivad teie väikelast kahjustada, siis usaldagegi oma sisetunnet ja käituge selle järgi.
Julgustan teid seda tegema ka seetõttu, et teil puudub otsene vajadus ja surve last just sel sügisel sõimega harjutada. Arengupsühholoogid leiavad, et umbes kolm esimest eluaastat ei vaja laps suurt seltskonda, sotsialiseerimist. Lapsele piisab talle kõige lähematest pereliikmetest ja turvalisest kodusest keskkonnast- et areneda, küpseda ja kasvada. Õnneks on teil võimalus veel kodus olla, kasutage seda aastat oma põnniga toimetamiseks! Kindlasti ärge unustage ka enda vajadusi- kui teie "tass" on täis, on kergem olla piisavalt hea ema ja lapse vajadusi katta. Tegelega oma hobidega, suhelge sõbrannadega, käige oma kaasaga kohtamas (paarisuhte kvaliteet on hea pere alustala)- mõneks ajaks ikka leiate oma lapsele hoidja. Võite lapsega mõnes mängukoolis käia, aga kindlasti piisab lapsele, kui kaasate teda võimetekohaselt igapäevatoimetustesse ja olete talle mängudes kaaslaseks.
