Minu 6-aastasel tütrel on viimase kuu jooksul tulnud pidev silmade pilgutamine. Kodus ei oie midagi ärevat juhtunud. Perearst on silmad üle kontrollinud, nägi ka viimast rida. Kui vestlen lapsega, siis talle teeb muret üks kasvataja lasteaiast. Ütleb, et see kasvataja ei karju ega löö aga temaga on meisterdamine ja töövihiku tegemine raske. Olen sellest rääkinud õpetajaga ja tema sõnul ei ole neil konflikti olnud ja lasteaias on ta ilusti kõigega hakkama saanud.Me teeme nüüd koostööd, et jälgida ja toetada last mõlemad. Veel käib laps eelkoolis ja viimasel ajal on tal sellest tüdimus tulnud. Muidu on laps heatujuline ja tubli. Võibolla see on muutunud, et soovib minuga rohkem mängida ja solvub kergemini. Kas see võib olla sellest, et ta pole kooliks valmis? Samas laps ise ütleb, et pigem läheb kooli, kui jääb lasteaeda võõrasse rühma (kõik ta sõbrad lähevad kooli). Koolitaotlus on juba tehtud ja koolikoht kinnitatud. Aga mure on ikka, et kas ma tegin õigesti? Ja oskate te nõu anda, kuidas nende tikkidega käituda ja kas oleks vaja arsti juurde pöörduda?
Viimased pool aastat on teie lapsel esinenud tahtmatud silmapilgutused, ehk tikid. Olete veendunud, et teie peres ei ole toimunud suuri muutusi ning teete koostööd lasteaiaõpetajaga, et last võimalikult tõhusalt toetada.
Tikid on vastutahtelised (kiired, tahtmatud, korduvad) liigutused, mis enamasti on funktsionaalsed, s.t. nende esinemisel pole leitud aju orgaanilist kahjustust. Lastel esinevad tikid väga sageli, enamasti on nad healoomulised, s.t. kaovad lapse kasvades. Täpsed mehhanismid pole teada. Enamikul juhtudest on need tingitud lapse kiirest arengust, samuti mõjutavad nende esinemist psühholoogiliselt rasked katsumused ja stressirohke eluperiood.
Vanemate pinged, niisama kui lapse enda mured võivadki väljenduda tikkides. Kuna nimetate, et laps on sügisel kooli minemas, aga vanust veel napib- kahtlete ka ise tema kooliküpsuses. Kindlasti saate last julgustada, teha talle kooliminek kergemaks, kui näiteks teete juba kas kevadel või suvel kokkusaamise lapse uue õpetajaga, tutvute koolimaja, lapse klassiruumiga. Kui on mure lapse kooliküpsuse- teadmiste osas, saate suvel vaikselt last suunata toreda töövihiku abiga, näiteks Loone Ots "Kooliks valmis!". Koolimineva lapse vanemana lugege ise J. Sinkkonen, T. Parvela raamatut "Kooli! Esimese klassi õpilase vanematele".
Stress mõjutab lapsi suuresti, seepärast võib tikkide puhul saada leevendust ka korrapärasest režiimist (uni, toit, liikumine jne.).
Kuna laps väljendab selgelt soovi teiege enam koos aega veeta, võiksitegi seda teadlikult oma lapsele pakkuda. Iga päev veetke pool tundi koos, mängige just neid mänge, mida tütar soovib. Olge tema jaoks sel ajal olemas 100%, kuulake teda, rääkige teda huvitavatel teemadel, nautige koosoldud aega! See loob lapses turvatunde ja täidab tema armastusvajadust.
Tungivalt soovitatatakse arstide sõnul tikkide teemat apse kuuldes mitte arutada ega tema tähelepanu sellele juhtida stiilis, et näe, jälle köhatasid, tegid grimasse või pilgutasid silmi!
Seda seetõttu, et vanemaid häirivast tikist rääkimine ja sellele tähelepanu juhtimine hoiab lapse jaoks teema üleval ja ta hakkab seeläbi arvama, et tal on tõsine probleem. See võib langetada lapse enesehinnangut ja põhjustada pikas perspektiivis depressiooni.
Ei aita lapsega pahandamine ega kontrollimine- ta lihtsalt ei suuda silmaliigutusi kontrollida ja tähelepanu tikkidele osutamine võib nende esinemist veelgi suurendada.
Mida teha - olge vanemana rahulik, toetav. Tegelege oma hirmudega, näiteks konsulteerige individuaalselt oma laste- või perearstiga sellel teemal. Mõelge oma pereelule ja võimalusel muutke/tegelege pinget tekitanud asjaoludega.
Proovige lapse tikkidele mitte tähelepanu pöörata. See normaliseerib olukorda ja võimalik, et aitab kaasa lapse tikkide vähenemisele.
Tundke rõõmu oma lapsest, tegelege meeldivate asjadega, looge võimalikult pingevaba kodune õhkkond - enamasti on tikid healoomuline ja iseparanev protsess.
