Mul on selline mure, et laps on nn eraelus küll pisut tagasihoidlikum, ent avatud, sõbralik, suhtleja. Päris võõraste inimeste juurde kohe suhtlema ei torma, aga iga laps ei peagi selline olema.
Lasteaias aga on ta väga kinnine, ühe õpetajaga räägib vähe, teisega rohkem; tal on ainult teatud kindlad sõbrad, kellega ta suhtleb ning kes tema eest "asju ajavad" kui on vaja õpetajatega midagi suhelda, anda või võtta. Samuti otsustavad sõbrad, mis mänge mängida ja millega mängida jms.
Lasteaiaõpetajad on murelikud, et kas laps (läheb sügisel kooli) saab koolis hakkama, kui ta ei julge abi küsida jms.
Mina näen, et laps on lasteaias hoopis teistsugune kui mujal (ka samade sõpradega on ta lasteaiaväliselt, kui saab kokku, hoopis teistsugune - ei lase end kogu aeg nn kamandada jms).
Kas oleks vajalik pöörduda lastepsühholoogile või kohalikku rajaleidja keskusesse, koolivalmiduse komisjoni poole?
Küsite, kas peaksite pöörduma lastepsühholoogi või koolivalmiduse komisjoni poole kuna laps peaks järgmisel aastal kooli minema, kuid lasteaiaõpetajad tunnevad muret lapse koolis hakkamasaamise osas.
Olen teiega nõus, et lapsed ongi väga erinevad ja mõningane tagasihoidlikkus või sissepoole olemine ei pruugi üldse tähendada, et laps koolis end halvasti tunneb.
Koolivalmiduse osas on lapsevanem ise otsuse tegija ja nii see ju ka õige on. Mitte keegi ei tunne teie last paremini kui teie ise. Pealegi on ka koole erinevaid, seda nii väiksemate kui suuremate laste arvuga. Kui siiski otsustate südame rahustuseks mõne koolivalmiduse spetsialistiga suhelda, siis võtke seda kui ühist mängu või ettevõtmist koos lapsega. Eks ka selle visiidi käigus näeksite, kuidas teie laps võõramas situatsioonis end tunneb. Kuna sotsiaalsed oskused, sellekohased eripärad ja suhtlemine on siiski oluline teema koolis, saaksite endale täiendavat ja toetavat informatsiooni otsuse tegemisel.
