Päris algusest. Tüdruk jäi pärast minu dekreeti isaga koju. Mina läksin tööle, kuid käisin teda söögiaegadel kodus toitmas ja rp-l oli kuni aastani. Isa tegeles temaga aktiivselt, võib-olla veidi vähem küll emotsionaalsest küljest. Kui ta 1,5 aastaseks sai, sündis vend. Paar kuud oli sellest ka veidi stressi tunda, kuid tegelesime mõlema lapsega mõlemad üsna võrdselt, ma usun.
Kevadel tegime ühe proovipäeva lastehoidu. Ma ei ole kindel, kas ta äkki ei saanud aru, et ta sinna jääb üksi ja et ma ära lähen vms, igatahes tunni aja pärast läksin talle juba järgi, sest helistati, et ta nutab kogu aja paaniliselt.
Sügisest, 2 aastasena sai ta sõime koha. Ta rääkis 4-6 sõna mõtteid ja suhtles kodustega hästi. Haiguse tõttu jõudis ta rühma ca 2 nädalat hiljem kui teised olid alustanud. Alates esimesest päevast jäi ta sinna nutma. Ta läks miskipärast rühma vannituppa ja jäi sinna aknast välja vaatama ja nutma. Esimesed päevad läksin järgi juba tunni paari pärast. Vahest ta veidi puhkas ka, kuid põhimõtteliselt nuttis lõunani. Vannituppa jäi ta vist terveks kuuks veel (ca 2 nädalat oli haige vahepeal), nuttis, kui muutus pidi olema - kas sööma või õue või õuest tuppa. Ühel hetkel ca 1,5 kuud käimise peal kutsus õpetaja ta rühmatuppa nutma - siis tuli ja hakkas natuke ka ringi vaatama. Õhtuti oli kodus ärevil ja näha, et stressis. Edaspidi jäi rühmatuppa, kuid omaette peamiselt. Kui keegi lastest temaga kontakti otsis, siis mõnikord ikka vastas. Õpetajatele ei vastanud. Kuna haigus graafik oli max 1 nädal aias ja 2 kodus, jätsin ta novembrist märtsini koju.
Märtsist kusagil hakkasin teda uuesti süsteemselt aeda viima. Ta nuttis hommikuti üsna pikalt ja rühmas oli enamasti omaette. Ise kontakti ei otsinud ja õpetajatega jätkuvalt eriti ei rääkinud ega vastanud neile. Kunagi mai kuus ütles üks õpetaja, et laps rääkis temaga pikemalt. Magamine oli ka lünklik, õpetaja ütles, et ta lamab, kuid silmi kinni ei pannud. Siis olid õhtud eriti karmid. Veidi üle poolte päevad ikka magas ka, kuid üsna lühidalt võrreldes koduse unega. Haigused olid jätkuvad, ca 2 nädalat aias, 2 haige. Ja stress oli õhtul kodus näha - venna kiusamine ja tihti ka löömine ja lihtsalt nutt. Ma usun, et kodus oldud ajal sai ta lähedust ja individuaalset tegelemist omajagu. Juunis tuli suvepuhkus.
Augustist tal rühm ja õpetajad vahetusid. Tema rühma said liidetud rühmadest aktiivsed poisid ja rühmas on poisse rohkem. Vähemalt 1-2 neist väga aktiivsed ja palju tähelepanu nõudvad. Vend läks ka lasteaeda. Tüdruku jäämine paranes ka (et nutnud enam eriti), kui vend enam ei nutnud jäädes. Ta ütles, et venna ei nuta, siis mina olen ka suur tüdruk ja ei nuta. Aga kurb oli ta ikka. Ja eriti ei seltsinud. Ja õhtuti oli näha, et ta on ikka stressis. Alguses ei maganud ta ka, kuid siis koliti ta vaiksemasse akna äärde ja seal jäi edasi magama. Haigused on ka sagedased - tüdruk jääb tavaliselt haigeks, vend peagi järgi. Hommikuti tüdruk nutab sageli juba kodus, et ei taha minna. See jätkub lasteaia juurest sisse minnes. Õpetajaid eristab ka, küsib, kumb täna on, üht eelistab, teisega on kohe nutt. Ka mõned lapsed on, keda ta on ütelnud, et ta sülitas mulle ja keegi ütleb, et ta ei ole tema sõber ja keegi ei taha mängu võtta. Olen ka õpetajatega rääkinud. Nad ütlesid, et pole küll märganud, kuid palusid lapsel ütelda, kui nii on. Tänaseni pole ta vist neile seda ütelnud. Üsna pea pärast seda vestlust jäi ta jälle haigeks.
Kodus, lasteaia vabal ajal on ta aktiivne ja tavaliselt rõõmus. Väga jutukas. Võõras seltskonnas ka koos vanematega olles eelistab kõrvalt vaataja olla. Lähisugulastega suhtleb aktiivselt. Vabalt võib jääda vanavanemate juurde, kuigi kohtuvad ca korra kuus. Ka teisi hoidjaid on aktsepteerinud ja vabalt suhelnud kohe esimesel kohtumisel, kui temaga individuaalselt suheldakse ja tema poole selgelt pöördutakse.
Koos mängimises saab kahekesi küll ilusti mängitud, vähemalt täiskasvanuga. Vennaga on probleeme rohkem, kuid kui näinud ei ole paar tundi, siis on näha, et tunneb puudust ja uuesti kohtudes ei oska ära kallistada. Maalib ja joonistab väga hea meelega jne.
Oleme väga palju rääkinud aiast. Kui on aia päev, siis on minek. Järele selles osas pole kordagi andnud, olgugi, et olen teda köögi laua alt välja tirinud. Kolmapäevad olid puhkepäevad, kuid siis olid need ka ainsaks motivaatoriks kogu nädalas. Õpetaja soovitas harjutamiseks lasta iga päev kohal käia. Ja motivaator peaks ju miski muu olema. Saan aru, et ta on nii vähe käinud, seega vist gruppidest välja jäänud. Samas, haiget last ju aeda ei vii ka. Räägime palju, ta ütleb, et ei taha minna, teised karjuvad, teised löövad (alati mitte teda, vahest ka teised omavahel), keegi ütles, et ta pole tema sõber. Tunnetest olen küll ehk suunavalt küsinud, kuid kõikidest nii positiivsetest kui negatiivsetest tunnetest on ta ütelnud, et tunneb end seal kurva ja üksikuna, igatseb jne. Kui maalib, siis aianädala alguse pildid on heledamad, lõpp päris must.
Tänaseks on mul mõistus otsa saanud. Mõtlen aia vahetamise peale. Äkki saab rahulikumasse rühma. Tunnen, et peaks psühholoogi poole ka pöörduma. Kas oskate kedagi soovitada? Või mida veel teha?
Olete pika lasteaiaga harjutamise pealt näinud, kui raske on lapsel sinna minna ja jääda. Ei aidanud ka tunni kaupa harjutamine. Kui algul võis loota, et nutuhood vaibuvad ajapikku, siis nüüd, mil ta tüdruk on paar aastat vanem ja noorem vendki käib lasteaeda, läheb ta sinna ikka vastumeelselt. On täiesti arusaadav, et olete mures ja sooviksite, et laps läheks lasteaeda rõõmuga.
Teie pika ja põhjaliku kirja põhjal oletan, et lapsel kujunes juba algusest peale välja negatiivne seos ja kahjuks ei ole see muutnud. Näib, et asi pole vaid selles, et ta ei suudaks ilma teieta olla, jääda teiste hoidjate juurde, huvituks teiste seltskonnast mujal – on tal ju mitmeid teisi häid kogemusi, pigem tundub olevat vastumeelsus vaid lasteaia suhtes või siis koguni konkreetselt selle koha suhtes. See võib ju olla isegi nii, et otsest põhjust polegi, või ei ole enam, kuid negatiivne seos üleelatuga, kurbuse, igatsuse, hirmuga juba kujunenud. Muidugi on sageli nii, et lapsed kohanevad kiiremini, paremini, kui neil tekib tore suhe lasteaia kasvatajaga, kuid selleski ei pruugi olla ju keegi süüdi, kui pole tekkinud. Kuigi teie kirjas on oletus, et lapse tõrksus oli seotud rohkem ühe kasvatajaga, ei pruugi see teid praegu aidata muret leevendada, sest teil ilmselt pole konkreetseks pretensiooniks alust.
Praegu võiks olla suund sellele, et pakkuda lapsele võimalusi olla teiste laste ja hoidjate seltskonnas, kus on tore ja kujuneks positiivsed seosed. Kui neid on piisavalt palju, siis taanduvad ka varasemad mälestused ja suureneb valmisolek kohaneda. Kui tõesti praegu näib, et tüdruku vastumeelsus on seotud just selle lasteaiaga (ilmselt vaid seetõttu, et ta niiväga kurvastas ja nuttis seal palju) ja teil on võimalus minna mujale, siis miks mitte, proovida uut võimalust, pakkuda algust nullist, uute inimestega, kellega pole olnud siduvaid negatiivseid emotsioone. Kuid võimaluse korral ikka tasapisi, mitte tervet pikka päeva korraga, kuid mitte ka liigselt muretsedes ja seeläbi lapses kartlikku eelhäälestust luues. Hea oleks seegi, kui laps ise ei võtaks kaasa teadmist, et kui üks kasvataja ei meeldi, siis võib nutta ja koju jääda. Te oletegi püüdnud olla järjekindel ja julgustada last toime tulema, pakkunud tal erinevaid võimalusi suhelda teiste laste ja täiskasvanutega – iga hea kogemus on kindlustunnet kujundav. Nüüdki jätkake seda, et oleks aega ja tähelepanu lapses toimuvat peegeldada, tema toimetulekut toetada.
