Tere.
Mul on kaks last - kohe 4-aastaseks saav tütar ja 6-aastane poeg. Mõlemad alustasid koos eelmisest sügisest lasteaias ühises rühmas käimist. Mõlemad on olnud siiani suhteliselt kodused lapsed. Tütar pole varem lasteaias üldse käinud, poeg on varem 4-aastaselt käinud pool aastat lasteaias ning aasta hiljem ka pikemalt huviringis. Muidu on olnud nad vanaema juures hoiul. Võõrastega suheldes on nad väga tagasihoidlikud ning ara loomuga. Ka pärast poolt aastat lasteaias käimist pole nad ikka veel julgust lasteaias teistega suhtlemisel (ka mitte õpetajatega) juurde saanud. Õpetaja sõnul ei räägi kumbki lasteaias praktiliselt sõnagi, teistega ei mängi ega suhtle, on ainult kahekesi koos ja mängivad ka vaid omavahel. Poiss on küll tubli ja teeb kõike kaasa (käelisi tegevusi ja ka kõike muud), sööb kenasti jne, kuid hoidub lihtsalt rääkimast. Samas, ma olen ise ikka mõnel korral lasteaeda viies või neile järgi minnes ikka näinud, kuidas poiss vahel räägib ja suhtleb (aga muidugi ainult siis, kui temaga rääkima hakatakse, ise ta kontakti tõesti ei otsi). Tüdruk on nii arg, et ei julge isegi pliiatsit kätte võtta, ka süüa mitte. Lasteaia jõulupeol nad siiski mõlemad esinesid kenasti (kuid siiski ei laulnud), kuid see, et nad ikkagi koos teistega esinesid on vägagi positiivne. Lapsed on siiani olnud vaid poole päeva kaupa lasteaias. Nüüd oleme teinud nii, et vanaema on läinud lõuna ajal varem kohale, et olla julgestuseks kõrval, et tütar vähemalt seal söömagi julgeks hakata. Siis ta sööb, kui vanaema juures on. Neil ei ole otseselt lasteaia vastu midagi, nad jäävad sinna rahuliku ja suhteliselt hea meelega ja selles mõttes probleemi pole. Kui kodus nendega lasteaia kohta küsin ning sel teemal vestlen, siis nad vastavad, et nad jah ei julge rääkida ega teistega mängida. Põhjuseni pole me oma vestlustega veel jõudnud. Samas ma pole ka survestanud. Veedame vabal ajal palju koos aega, loeme raamatuid ning käime muuseumides jm põnevates kohtades, seega muul ajal neil probleeme pole. Poeg on küll väga tundliku loomuga ja nt vahel väljendab erinevaid hirme (ning tal on ka viimasel ajal probleeme uinumisega).
Kuid nüüd, kui õpetaja ise tagasisidet hiljuti andis, et nad ikka üldse ei räägi, siis on muidugi mure, eriti kui pojal ka peagi kooliminek ukse ees.
Võibolla on selle suhtlemise osas asi ka selles, et meie perel pole just eriti tihedat ja suurt suhtlusringkonda, kus lapsed oleksid saanud harjuda teiste inimeste ja lastega suhtlemist. Ja eks me abikaasaga ole ise ka tagasihoidliku ja vaikse loomuga. Kuidas siis ikkagi soodustada laste suhtlemist ja arendada nende sotsialiseerumisoskust?
Kirja lugedes tundub mulle, et olete olnud väga hooliv oma laste vastu, teil on nendega hea kontakt, te teete asju koos ning mis väga oluline - püüate arvestada nende eripäradega.
On väga oluline lapsi mitte liialt survestada, arvestada nende sotsiaalsuse tüübiga. Lapse soovimatust ja hirme tuleb aktsepteerida ning uurida, suhtumine: "ära karda kolli, kolli pole olemas; ära karda võõraid, tule ütle tere" ei aita enamasti edasi, laps tunneb, et teda ei mõisteta ja tal on veel suurem sisemine surve n-ö peitu minna. Igal lapsel on kergem oma käitumist muuta, kui ta tunneb end aktsepteerituna (st vanemlikku hoiakut: aa, sina oled selline, ma mõistan, et sa oled selline ja oled sellisena OK), see lisab olukordadesse turvalisust.
Nõnda siis on oluline anda lapsele teada, et ta on mõistetud: ma mõistan, et sa ei taha teistega mängida, aga võimalusel on vaja pakkuda ka teisi lahendusi. Saab pakkuda toetust: lähme koos, nii on julgem! Saab olukorda uurida: mis peaks olema teisiti, et sa julgeksid/tahaksid minna? Või pakkuda positiivse hoiaku toetust: kindlasti on tore teistega mängida, mina usun, et sa saad sellega toime. Ja kindlasti on vaja olla positiivne ka siis, kui laps ei tee seda valikut, mida vanem sooviks, et laps teeks: sa siiski ei soovi teistega mängida - olgu nii.
Vahel on lapsel selles olukorras mitu pinget korraga, mis teeb olukorra tema jaoks veel raskemaks. Nt: sisemine pinge seetõttu, et ta ei soovi teistega mängida (hirm, ebaturvalisus, soovimatus, teised tunduvad ettearvamatud vms) ja samas pinge seetõttu, et ta pelgab väljast tulevat survet: ta tajub lähedase täiskasvanu (ema, isa, vanaema, ka lasteaia-õpetaja) soovi, et ta ikkagi läheks mängima ning pettumust temas, kui ta ei lähe. Seda kõike on liiga palju ja siin ei ole ruumi muutuseks.
Nii et suures piires jätkake samal moel, arvestades laste eripära, surve muutuseks ei tohiks olla liialt suur, kuid siiski olemas, et näidata teisi viise suhtlemiseks, nii et julgustamine ja turvamine üheskoos. Oluline on ka käia koos väljas "inimeste seas", et laps saaks rohkem kogemusi, et midagi ei juhtu ja tasapisi koguneb kogemust, et need "ettearvamatud teised" ei olegi nii ettearvamatud. Lapse tempoga peab kindlasti arvestama. Rahulikult sel moel edasi liikudes võib saada tulemuseks arengu suurema suhtlemisjulguse poole. Kindlasti on oluline ka teie vanemlik eeskuju.
Lisaks soovitan lugeda "Sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused" või "Väikelapse sotsiaalsus", mõlema autor on Liisa Keltikangas-Järvinen, ilmunud Koolibri kirjastuselt.
