Mul on selline mure, et laps (praegu 6-ne) kardab teistele lastele ära öelda.
Ma ei saaks öelda, et ta on tagasihoidlik selles mõttes, et ta julgeb vastata ka võõrastele täiskasvanutele, kui küsitakse; kui on (laste) seltskonda sisse sulandunud (see ei võta ülearu kaua aega), siis mängib ja toimetab koos teistega. Teisalt muidugi ei astu ta ette, kui otsitakse näiteks vabatahtlikke, kes luuletust lasteaiapeol loeksid. Kui aga öelda, et ole hea, loe see kord Sina, siis teeb seda meelsasti ja ilma probleemideta.
Probleemid on aga suhtlemisel sõpradega/lasteaiakaaslastega. Kui lasteaiakaaslane/mängukaaslane/sõber ütleb, et sina ei tohi magamise ajal pead pöörata vasakule, muidu ma kaeban õpetajale ära, siis laps on lõunaune magamata, sest ta paaniliselt kardab, et keerab kogemata vasakule ja siis saab õpetajalt riielda.
Või kui läheb sõbra juurde õue mängima ja tahab sealt siis ühel hetkel ära tulla ning sõber ütleb, et ära mine, siis ta ei julge tulla.
Ta küll ütleb välja, mida ta soovib, aga kui mängukaaslane ütleb, et ei, teeme teisiti, siis ta allub sellele. Ja nii iga kord.
Ja kodus räägib (kui räägib, sest ta on pigem sedasorti, kes pahad asjad tahab kiirelt ära unustada ja mitte neid arutada) õhtul pisarsilmi, kuidas talle öeldi või tehti ja tal oli paha tunne või ta kartis pahandada saada vms.
Ilmselt on tal ikkagi enesekindlusega probleeme? Kuidas tõsta lapse enesekindlust ja arutada asju läbi ja suunata teda käituma nii, et ta julgeks enda eest seista, samal ajal teistega siiski arvestades (teistega arvestada ta oskab, ja oma kartlikkuses ta ilmselt arvestabki teistega rohkem kui iseendaga)?
Ta on kogu elu olnud pigem tagasihoidlikum ja allaheitlikum, lasknud teistel öelda, mida ja kuidas teha. Kodus on pisut teisiti - me ei sunni talle oma otsuseid peale, kui see on võimalik ning ta saab ise valida ja otsustada (võimalusel), mis on talle hea jne.
Laps läheb sügisel kooli, see on niikuinii suur muutus; samas saavad osad tema klassikaaslased olema praegused lasteaiakaaslased, mis tähendab, et selline käitumismustrist väljatulek on pisut keeruline (teised lapsed ilmselgelt on tajunud, et tema on see, kes käsu täidab, kui talle vaid öelda).
Sai pisut pikk ja segane jutt, aga mida teha, et lapsel parem oleks?
Olete mures, et tütar on liialt allheitlik, kardab enda eest seista ja see põhjustab talle kannatusi. Arvate, et ta ei ole piisavalt enesekindel, et julgeda välja öelda, mida tahab või vajab.
Tõepoolest, oskus enda eest seista, on väga oluline nii väikeste kui suurte inimeste jaoks paljudes elulistes olukordades. Seejuures on samavõrd oluline osata teha seda, nii, et oleks arvestatud ka teiste vajadused. Ilma selleta mõjuksid enda eest seisjad egoistidega ja ka agressiivsetena.
Niisiis, jutt puudutab otseselt kehtestamisoskusest. Kuid kuidas lapsele seda õpetada. Pole ju põhjust arvata, et laps hakkaks teadlikult ise õppima suhtlemisoksust – teda ei aita teooria ega mingite võtete ettekirjutamine, kuidas ta peaks mingis olukorras midagi tegema või ütlema. Julgustada muidugi saab ja seda tee ilmselt teete ka.
Nagu mõjub hästi tema kindlustundele kui võimaldate tal kodus ise otsustada ja valida, arvestate tema tahtega. Seetõttu oletegi segaduses, miks ta ometi lasteaias ei tee seda, mida tahaks. Ühte põhjust olete ka maininud – kardab riielda saada õpetajalt.
Üsna keeruline on teil lahendada neid olukordi, mis lasteaias ette tulevad. Peamiselt saate oma lapse enesekindlust toetada läbi oma suhte ja kodus toimuva kaudu. See on esiteks turvalisem ja teiseks kui ta saab kinnituse, et see toimib, on järgmine loomulik jätk, et kasutab näiteks ei-ütlemist või oma vajaduse väljendamist ka mujal, nt lasteaias. Mida rohkem positiivset kogemust, et võib välja öelda oma arvamust, tahet, seda kindlam on seda teha.
Kuigi praegu pole infot, kuidas veel olete püüdnud last toetada, pakun siin vaid üldiselt kehtestavat käitumist soosivat juttu, mis võib sisalda ka seda, mida juba oletegi arvestanud.
Kui vanemad ise kasutavad kehtestavat suhtlemisviisi, väljendavad selgelt oma vajadusi ja piire ning arvestavad seejuures lapse piire, ongi juba eeldus loodud, et laps võtab selle omaks. See tähendab, et vanem on aus ja ehe, väljendab oma häiritust, nt pahameelt ning teeb seda mina-keeles (vt Suhtlemisoskuste KKK). Piiride seadmist õpib laps just seeläbi, et tal on kogemus, kuidas pere seda tehakse. Mina-sõnum on just seepärast tõhus, et ei kahjusta teist, ei süüdista, kritiseeri ega anna hinnanguid. On loomulik saada vahel pahaseks, kuid on väga oluline, et ei rünnataks teise isikut, et see ei mõjuks halvustavalt, riidlemisena ega moraalijutuna. Võimalik, et tüdruk on tõesti väga tundlik just tõreduse ja riidlemise pärast, sest see on kuidagi tema enesehinnangut kahjustanud, teda alandada. Sageli ebakindlus väljendub selles, on oht mitte meeldida ja saada tõrjutud. Kui ma ei tee, mida teine tahab, siis olen halb ja mind ei armastata. See võib olla üsna tavapärane ja mitteteadlik takistus enda eest seismisel. Mida selline inimene või laps vajab lähedastelt? Oletan, et üks vajadus on tunnustus, piisavalt positiivset tagasisidet on üks hea viis teotada enesehinnangut ja loobumine hinnangute andmisest. Isegi hea kavatsusega öeldu: sa oled nii tubli, et tegid seda või teist, võib soosida püüdu olla meelejärgi ja eirata oma vajadusi. Kuid enesekindluse toetuseks on hea kasutada positiivset mina-sõnumit (vt. ka seda Suhtlemisoskuste KKK). Näiteks mul on hea meel, et ütlesid, mida sa vajad ja tunned, see on mulle väga tähtis, et end hästi tunneksid. See on tõhusam, sest ei sisalda hinnangut tema isikule.
Teie võimalus jälgida peresuhetes, kuidas suhtlete, kuidas on üksteise vajadustega arvestatud, kuidas on toetatud ka eriarvamuste avatud väljendamine ning piiride seadmine. Kui tüdruk saab eeskuju, kuidas seda teha, siis võtab ta peagi omaks, et on loomulik öelda „ei“ ja see ei tähenda ohtu suhetele, ei pea kartma, et ma ei meeldi enam teistele.
