Tere. Mure siis selline ,et 1 klassi tüdruk kurdab, et tal pole koolis sõpru, et teised ei võta mängu ja ajavad ära. Laps ise on juba päris õnnetu. Mina ise pole ka olnud ega ole ka praegu suur suhtleja, kuid olen sellega rahul. Laps on ise vaikne ,tagasihoidlik, ei lähe ennast tavaliselt pakkuma, ootab kutset. Minu soovituse peale olla ise aktiivsem, ennast mängudesse pakkuda, ütles , et teised ajavad ära. Eelmisel kuul ikka käisid klassikaaslased külas ja tüdruk käis ise ka teistel külas, Viimased nädalad ainult üks jutt - miks minul ei ole sõpra. Nüüd tulemas sõbrapäev ja lapsel sünnipäev , pidime kutsuma sünnipäevaks lapsi külla aga enam ta eriti ei tahagi, ütleb ,et pole kedagi kutsuda ja keegi ei taha tulla.
Õpetaja ei näe probleemi, ütles et suhtleb ja mängib teistega.
Olen juba lapsega koos mures , ei oska teda kuidagi aidata.
Nõustun väitega, et lapsele on sõprade olemasolu ja teiste poolt mängu kaasamine väga oluline. Kahtlemata on 1.klassis klassijuhata roll eriline ja palju saab tema abile toetuda. Kui laps on ikkagi õnnetu ja tahab klassikaaslastega mängida, siis probleem on tema jaoks olemas, ka siis, kui õpetajale näib, et probleemi pole. Hea oleks teada ja jälgida, kuidas tütrel väljaspool klassi või kooli teiste lastega suhtlemine ja koos mängimine läheb. Kui mure on peamiselt oma klassis, siis tuleb jututeema uuesti õpetajaga üles võtta ja paluda tema kaaabi. Vahel piisab, kui paluda, et jälgida, kuidas mängusituatsioon kujuneb, kes mida teeb, kuidas teised ennast tunnevad jne., et selgust saada, kuidas toimub kellegi kõrvale jäämine. Ka täiskasvanu saab vahel algatada ja kaasata ise kedagi mängudesse, arutleda koos lastega, kuidas nad omavahel mängivad ja suhtlevad, üksteist arvestavad jne.
Laps veedab suure osa ajast koolis ja seda pikki aastaid ning seal aetakse tähtsaid asju - see on väga-väga oluline, et lapse end seal algusest peale hästi tunneks.
Rõõmsaid tulemusi.
