Mure pere noorima lapsega.
Poeg hakkas sõimes käima kui sai 2 . Sügisest on ta 3a ja läks aiarühma (uued õpetajad, suurem osa uusi lapsi). Sõimega kohanes laps pool aastat. Kevadel läks rõõmsalt, oli rahulik ja käitumisprobleeme ei olnud. Laps pigem tagasihoidlik ja vaikne, kuid samas püüdlik ja toimetas kohusetundlikult kõik asjad kaasa.
Aiarühmas kohanes umbes paari nädalaga (vähemalt siis enam ei nutnud lahku minnes). Olemiselt on ikka pigem tagasihoidlik ja rahulik. Täidab korraldusi jne.
Nüüd aga mure. Õpetaja mainis, et laps kipub teisi aegajalt nn krutitama. Et päevas võib 5 last tulla minu lapse peale kaebama. Mida ta täpselt teeb, ei osanud õpetaja öeldagi, sest pole peale sattunud. Kui, siis paaril korral nn krutitab teist. Kord tõmbas ka kiigelt maha. Õpetaja ütles , et miks nii, ta ei oskagi mõelda, sest muidu laps ju tagasidoidlik ja korralik.
Minult on laps viimasel ajal hakanud küsima, kas homme on puhkepäev. Ta ootab seda väga. Vahel ütleb, et keegi tegi haiget (ükskord olid ka hambajäljed käes), vahel kardab, et keegi võtab ta mänguasja ära. Hommikuti ärkab nüüd tihti nutuga, raske tõusta, ei taha minna. Kuid lasteaias teeb hea näo pähe, ukse taga käsib pisarad ära pühkida. Nõuab viimasel ajal minult ära minnes mitut musi ja kallit. Aknale jääb lehvitama nii kaua kuni silmapiiri taha kaon (seda on teinud sügisest alates).
Olen väga murelik, et laps on teistele haiget teinud. Sellist kogemust emana pole mul enne olnud. Samas on mulle arusaamatu, miks ta nii käitub?
Kahjuks ma ei küsinud õpetajalt, kas meie laps ka vahel ütleb, et keegi talle haiget/liiga tegi . Kuna ta on tagasihoidlik ja pigem enda poolt vestlust ei algata, siis arvan, et mitte. Õpetaja ütleb, et mängib teistega küll, ei hoia omaette. Ometi tunnen, et ta käib lasteaias seepärast, et peab. Vabatahtlikult ta praegu sinna vist ei läheks (septembi lõpusläks veel hea meelega). Hommikuti vajab ta ka kinnitust, kui kaua ma tööl olen. Mis kell tulen.
Seega minu küsimus, millele eelkõige vastust ootan on: miks hakkavad pigem tagasihoidlikud ja vaiksed lapsed lasteaias selliselt käituma ja teistega konflikti sattuma? Kuidas seda ennetada? Kuidas olukorda parandada?
Olen tänulik kõikide mõtete eest.
Suurte kogemustega ema (kes selles teemas on võhik )
Olete mures lapse muutunud käitumise pärast - järjest enam on viiteid, et ta ei taha lasteaeda minna ja seal olles teeb teistele liiga, tema peale tuleb kaebusi. Need on kaks peamist viidet probleemi olemusele, mida teie kirjast välja loen. Kui nüüd lisada veel, et laps on väga püüdlik, tagasihoidlik, kinnine, siis võib ju oletada, et ta nii väga püüab olla tubli ja korralik, kuid vahel ei jaksa ka. Näiteks võib olla väga suur pingutus võidelda igatsuse, kurbuse ja nutuga, lihtsalt terve päev ei pea sellele vastu. Kohusetunne survestab, kuid emotsionaalselt ei pea vastu.
Küsite, miks vaiksed lapsed nii käituvad? Tunded, omad üleelamised on ju kõigil. Mõned lapsed väljendavad end aktiivsemalt, impulsiivsemalt, väljapoole on selgemini näha, mis nendega toimub. ja nad vabanevad kergemini ka pingetest. Teised on vaoshoitumad, sissepoole, mis aga ei tähenda, et nendes toimuv oleks vähem intensiivne. Kui nüüd veel lisada kohusetunne, püüdlikkus, soov vastata ootusele, nt kui ei tohi näidata kurbust, igatsust, viha, ei tohi nutta, siis seda raskem on oma tunnetega toime tulla. See kehtib ka suurte inimeste kohta. Väiksemal on raskem, sest pole veel väljakujunenud toimivaid viise eneseregulatsiooniks, teadlikkust iseendast jne. Ka täiskasvanud ei oska vahel seletada, miks nad vahel teisi häirivad (võimalike viise on palju), sh provotseerivad, kuigi teavad, mis teisele ei meeldi. Üks seletus ongi, et pole leitud head, otsest, avatud ja selget viisi endas toimuvat väljendada, oma vajadusi ja tundeid. Kui näiteks saaks turvaliselt tunda oma tundeid ja neid näidata, kartmata riidlemist, hukkamõistu, poleks vaja ka kedagi kiusata ja „krutidada“, aga ka üldiselt manipuleerida, provotseerida jne. Olen kohanud ka selliseid seletusi provotseerivatele käitumistele, et lahendamata probleemi korral käitutakse nii, et teises esile kutsuda seda, mida ise ei saa väljendada. Näiteks .võib hirmude all kannataja soodustada teises hirmu tunnet, ärev inimene viib ärevusse ka teised jne. Seda muidugi enamasti mitteteadlikult ja mitte pahatahtlikult. Võimalik, et on nii, et kui oma tunnetega kontakti ei saa, siis vähemalt kutsutakse esile need teises.
See oli vaid üks mõttearendus. Kindlasti ei ole teie poeg paha poiss, kes ei oska käituda, vaid tal on ilmselt mõni mure, tema enesetunne ja kaasnevad emotsioonid on need, millega on raske toime tulla.
Mida siis teha? Ega muud, kui püüda jõuda selgusele, mida laps tunneb, eriti seda, millest puudust tunneb, millisest tema vajadusest kirjeldatud käitumine räägib ja kuidas ta võiks seda teisiti väljendama õppida. See võib ju olla näiteks suur igatsus teid oodates, kurbus, pinge, et suuta õhtuni oodata. Kas on võimalik, et ta saaks seda rohkem väljendada? Praegu näib, et ta ise ka keelab endale nuttu, kuid tunne jääb ju alles. Teie saate teda aidata seeläbi, et julgustada teda rääkima endas toimuvat, peegeldage; kuulake teda aktiivselt. Samuti teistel teemadel, nt lasteaiapäevast – kuidas ta end seal tunneb. Kui on muresid, mõelge koos, mida teha. Kas saate lasteaiapäevi lühendada, kui see peaks olema vajalik ja lapse selle järele pidevalt pärib? Kinnised, tagasihoidlikud lapsed vajavad rohkem julgustust rääkida, kui miski muret teeb. Võib-olla saab ka õpetaja vahel kasvõi paar korda päeva jooksul üks-ühele kontakti võtta, et ta tunneks võimalust jagada endas toimuvat.
Jälgige sedagi, et teie ise oleksite emotsionaalselt avatud ja olemas - seeläbi õpib ka laps end väljendama ja kogema, et ei pea tingimata enda sisse tundeid peitma ja oma vajadusi varjama või üksi toime tulema.
)