Meie poeg läks esimesse klassi. Kooliga harjumine võttis aega, alguses ei käinud ka sööklas söömas, sest sööklalõhn ajas südame pahaks. Nüüd käib juba söömas.
Eelmisel aastal käis ujumistrennis ja soovis ujumistrennis käimist jätkata ka kooliajal, kuid käis 1 kuu ja siis ütles et basseinis on vesi külm ja rohkem ta ujuma ei läinud. Tal hakkas enne trenni paha ja kõht valutama.
Nüüd soovis minna kunstiringi (mis toimub lasteaias, kus ta varem käis), kus ta ka vaheajal käis ja oli väga rõõmus peale käimist. Täna oli jälle kunstringi päev, kuid sinna ta ei läinud kuna kõht jälle valutas ja paha oli olla.
Kodust välja ta ka eriti minna ei taha, kõige rohkem meeldib olla kodus ja kutsuda sõbrad külla.
Kõik uued situatsioonid tekitavad temas suurt pinget.
Nüüd olengi mures, sest laps ei taha varsti enam kodust üldse välja minna.
Teie laps on alles läinud kooli- kus palju uut ja varasemaga erinevat, millega kohanemine võtab oma aja. Muutustega kohanemine võib kaasa tuua lapsel erinevaid stressireaktsioone, kaasa arvatud ebakohane käitumine, kehalised reaktsioonid ehk somaatilised stressireaktsioonid, hirmukuse suurenemine jne, jne. Mõneti tuleb vanematel aktsepteerida fakti, et kooliga kohanemine võtab aega ja energiat ning mõned tagasilöögid (käitumuslikud, arengulised, ka tervises) on pigem norm, kui erand.
Värske koolipoiss on andnud endast kindlasti parima, kirjeldate ju, kuidas ta algselt keeldus koolis söömast, mida tänaseks aga teeb!
Teie kirjelduste järgi on te poeg tundliku loomuga ja tema jaoks stressitekitavatele olukordadele vastab/reageerib kõhuvaluga.
Emana saate oma poega aidata ikkagi eelkõige teda kuulates ja ise rahulikuks jäädes. Laps vajab kinnitust, et armastate teda tingimusteta, et mõistate teda ja olete alati olemas, kui ta teid vajab.
Leidke selle rääkimiseks rahulik, pingetevaba hetk (näiteks magamamineku aeg), kuulake last, kuidas tal päev läks. Last aktiivselt kuulates sõnastage ümber tema poolt räägitu, või tugevad tunded, mida temas tajute. See on lapsele abistav, ta tajub, et mõistate ja toetate teda. Kui laps tunneb, et on saanud segamatult oma mure ära rääkida, - ilma et emana kohe lohutama, muret vähendama kipute, saab ta ka ise paremini toimunust aru ja alles siis on koht küsida- mida me nüüd teeme, kuidas olukorda lahendada? Ehk siis probleemilahenduse koht.
Lugege tõhusatest vanemlikest oskustest perekeskus Sina ja Mina: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ , põhjalikumalt Thomas Gordon raamatust "Tark lapsevanem" või tulge ise lapsevanemate suhtlustreeningule. Infot algavatest gruppidest leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Võite proovida õpetada oma lapsele rahustava hingamise tehnikat koos lihaskonna lõdvestamisega. Meetod on lihtne ja peale harjutamist ja oskuste omandamist (harjutage koos, iga päev paar korda läbi, vähemalt kaks kuud- siis automatiseerub see oskus ja laps suudab iseseisvalt kohe vajadusel kasutada) väga tõhus ja kasutatakse iga kord, kui on vajadus toime tulla stressi, pingete või raskete tunnetega.
Soovitav oleks need algul endal selgeks saada, siis on kergem lapsele edasi õpetada ja koos harjutada, kuni oskused omandatud.
Näiteks: "Sügav hingamine" - istu mugavas asendis, nii et su jalad toetuvad kindlalt põrandale, su käed lebavad lõdvestunult põlvedel ja selgroog on sirge.
Hinga sügavalt sisse, lugedes mõttes sekundeid: „üks, kaks, kolm”. Enne, kui välja hingad, - hoia hinge kinni, lugedes mõttes: „üks, kaks, kolm”. Samal ajal lõdvesta nägu, õlad, põlved. Nüüd välja hingates, loe mõttes: „üks, kaks, kolm” ja lisa sinna üks positiivne, ennast toetav sisendus. Näiteks: „saan hakkama!”, „lõdvestun!”, „olen rahulik!”.
Tee seda harjutust vähemalt neli korda.
Jälgi selle harjutuse ajal oma hingamise pidevat aeglustumist, keha lõdvestumist, mõtete rahunemist.
Julgustage igati last talle meeldinud tegevusi jätkama, tunnustage- kui sai hakkama. Kuulake, kui ta väljendab muret, hirmu. Nii saate oma tundlikule, aga toredale lapsele toeks olla parimal moel.
