Pöördun Teie poole järgmise murega – suures osas majanduslikel põhjustel pidime oma alla 2-aastase lapse panema lasteaeda (novembris saab kaheseks). Augustis käisime mitu nädalat harjutamas, esimese pärisnädala käisin ka lapsega magamist harjutamas, sest ta ei tahtnud seal magama jääda. Meie reegel oli, et hiljemalt kella kolmeks toome lapse koju, reaalselt alguses pigem 12-13 paiku. Teise nädala lõpuks tundus, et laps on kenasti aiaellu sisse elanud. Siis tuli äge viirusinfektsioon, laps oli kaks nädalat kodus ja kolmandalgi nädalal ainult kaks päeva lasteaias. Neljas nädal oli väga hull, laps oli ülimalt närviline, nutune, kasvatajad pidid olema kogu aeg silma all, enam ei tahtnud süüa, magas lühiajaliselt nagu varemgi; ka kodus oli närviline ja agressiivne (viskas asju maha, jonnis, hammustas mitmeid kordi). Nagu üks kasvataja kirjeldas, on lapsel mingi hirm, tegelikult siis turvatunde puudumine.
Selle nädala paar päeva on ikka lasteaias nutune, hommikul räägib küll lasteaeda minekust, ei tõrju ega nuta, aga aias lahtiriietumisel hakkab nutma ja püsib mul süles. Ise ei söö, aga eile vähemasti magas ühe unetsükli. Täna olin hommikul mõnda aega lapsega koos, kinnitasin talle, et emme on koos temaga, et koos emmega on hea ja lasteaias ilma emmeta on ka hea. Tema kordas lakkamatult, et „Emme on sinuga koos“ ja oli püsivalt minu süles, tegevustest osa võtmata. Minuga koos oli nõus hommikust sööma. Emmest räägib ta lasteaias pidevalt, millelegi muule on tal raske mõelda, nii on see ka kodus abikaasaga. Mind küsis ta muidugi ka varem, aga mitte nii intensiivselt kui praegu. Ilma minuta oli tema meeleolu täna lasteaias kõikuv, mingeid tegevusi tegi ta siiski juba kaasa. Nutma hakkas, kui oli vaja liikuda ühest ruumist teise. Kasvatajad pidid aga ikka silma all olema. Teisalt ütles tänagi kasvataja kohta ära minnes „pai-pai tädi!“ Sain aru nii kasvatajatest kui oma abikaasast, et kui ta suudab mingisse tegevusse sisse elada, siis on ta veidi aega rahulik.
Olen talle algusest peale absoluutselt igal lahkumisel kinnitanud, et emme tuleb tagasi. Nüüd olen püüdlikumalt peegeldanud tema tundeid, et ta nutab, on kurb, kui emmet ei ole jne. Positiivseks loen, et sel nädalal ta rahuneb kohe kui talle jälle lasteaeda järele lähen, on ka kodus rahulik ja positiivsem kui eelmisel nädalal. Halb oli, et täna keegi teine laps ütles talle nutmise peale „Ole tasa!“. Üldist turvatunde puudumist näitab seegi, et öösiti eelistab ta jälle magada minu külje all (muidu on tema voodi püsivalt meie magamistoas, oma tuppa viimist plaanin pigem kevadel). Halvemat enesetunnet mõjutab kindlasti seegi, et adenoidi tõttu on ta ikka veidi nohune ning ees on veel eriarsti visiit, hiljem ka operatsioon.
Vanavanemate abile ei saa me loota, sest ühed on täisajaga tööl, teised aga elavad välisriigis. Kasvatajad ei oska mingit nõu enam anda, sest kõik, mida ka kogenud kasvatajad oskavad teha, teevad nad niikuinii.
Näen ise ainsa võimalusena (ka kasvatajad nõustuvad), et alustan jälle lasteaiaga harjutamist (nagu tänagi), olen temaga mingi aja koos ja võimalusel toon ta koju magama, et ta magaks oma täisune. Olen läbi lugenud Teie kodulehel olevad nõuanded lasteaiaga harjutamiseks ja pole midagi, mida me teinud ei oleks. Tööd ei saa ma täiesti ära jätta, sest abikaasa sissetulekust pere ülalpidamiseks ei piisa. Väga hea meelega oleksin olnud lapsega kodus veel ühe aasta, kuid rahaliselt ei ole see võimalik.
Muidu on laps väga rõõmus ja positiivne, aktiivne, räägib vahel 3-4 sõnalisi lauseid, sh kahes keeles. On vastu pidanud mitmepäevased autosõidud, kartmata hotelle ja uusi situatsioone, on täiesti võõrastele süllegi läinud. Seda ehmatavam oli meie jaoks eelmise nädala reaktsioon. Magamisega on aga alati olnud probleeme (ärkab tihti, vajab uinumiseks mind) ja minu meelest see enne teatud iga paremaks ei lähegi.
Kas lasteaia osas oleks võimalik teha midagi veel paremini, või teistmoodi? Kas oleme jätnud midagi tegemata?
Kirjutate, kuidas olete oma pea 2 aastaseks saavat last lasteaiaga harjutanud. Olete katsetanud erinevaid asju. Olete leidnud mahti lugeda meie nõustajate soovitusi ja tavaliselt peegeldate lapse tundeid, kui näib, et ta seda vajab.
Kuigi on kindlasti palju teisi näited, olen teiega üsna nõus, et praeguses vanuses ongi lapsel keeruline emast eemal olla. Peale esimest eluaastast mängib laps tihti selliseid peitusemänge, kus peidab end näiteks diivani taha ja siis ei kannata välja ja näitab ennast ja ühtlasi vaatab, kas ema ikka on alles. Hiljem on ta nõus juba rohkem omaette tegutsema, võib olla isegi mõnda aega teises toas mängima. Vahepeal peab vaid ikka korraks ema olemasolus veenduma. Arvatakse, et keskmiselt 3. eluaastaks on lapse areng sealmaal, et ta tuleb juba üsna hästi toime, kui peab terve päeva lasteaias olema.
Teie kirja lugedes näib, et olete kõke teinud õigesti. Olete teadlik olukorrast ja arvestate lapse vajadustega nii palju kui võimalik. Kindlasti on lapsele kasuks, kui saate teda ikka ja jälle toetada ja lasteaiaga etapiliselt harjutada. Kindlasti on hea, kui saate lapsega ise veidi rohkem lasteaiast vabal ajal tegeleda. Samas on praegu just see aeg, kus üha olulisemaks muutub isa roll. Isa on see, kes aitab lapsel emast turvaliselt eralduda. Seega oleks ehk mõnikord hea, kui ema teeb süüa, aga isa mängib lapsega, võib olla loeb unejuttu jne.
Kindlasti proovige ise olla olukorra suhtes võimalikult rahulik. Lapse areng toimub väga kiiresti. Isegi 2,5 aastane laps on juba palju suurema turvalisuse tundega kui 2 aastane. Kui teie olete positiivsete emotsioonidega, murevaba, siis on ka lapsel teist eraldumine vähem ärevust tekitavam. Siis on ka lasteaiaga leppimine väiksemate tagasilöökidega.
