Tere
Mul on mure 2 a 10 kuuse poisi magamise (lõunaune) ja ka lasteaias käimisega. Esialgu veidi taustinfot. Poiss ei ole ara loomuga ning talle on teiste laste seltskond reeglina meeldinud – tihti läheb ise suhtlema ja ka oma mänguasja pakkuma (praegu küll võtab selle kohe ka tagasi). Kodus olles küsib tihti, et läheme kuhugi. Rinnaga toitmise lõpetasin kevadel, kui poiss oli 2a 3kuud vana (sai rinda magama jäämisel ja ka ärkamisel. Algselt tundus, et lõpetamine läks suhteliselt lihtsalt, kuid nädal/kaks peale imetamise lõpetamist tekkisid päeval enne või peale lõunaund hüsteeriahood, mis umbes poole tunniga möödusid. Praeguseks neid hoogusid praktiliselt ei esine, vahest on küll peale ärkamist pahas tujus, kuid mitte väga tihti. Kuid probleem on päeva unne jäämisega. Kevad/suvel jäi suht hästi magama vankris ning jääb magama autoga sõites. Toas voodis magama pole nõus jääma. Kui hoian voodis kinni siis nutab ning kui me oleme ~kuni tund (vahest ka vähem) voodis veetnud, sellest pool aega nutuga, väsib ta lõpuks ära ja jääb magama. Ning siis magab kohati päris kaua 1,5-3 tundi. Mõni kord ei jää üldse magama. Selline magama panemine tundub mulle üsna julm ning on meile mõlemale väsitav, kuid ei oska teisiti. Ma ei ole ka suutnud aru saada miks ta ei taha magada, mida ta kardab? Kui autoga sõitma läheme võib vahest ka mõne minutiga magama jääda. Kui päeval ei maga, siis on õhtuks väsinud ja läheme varem magama – magab siis öösel oma unevajaduse täis ~12 tundi. Öösel magab hästi ning reeglina öösiti ka ei ärka või siis jääb kohe uuesti magama. Kui ärkab siis kui mind ei ole voodis tuleb vahest ka otsima, siis lähen uuesti ta juurde kaissu ning uinub kohe uuesti. Õhtul läheb tihti magama ka isaga. Mõneti võikski päevase une ära jätta ja ilmselt ta harjuks sellise päevakavaga ning ei väsiks ka õhtul enne magamisaega ära, kuid kui tuleb lasteaias käia siis ju ei saa.
Mõni aeg peale imetamise lõpetamist hakkas kord nädalas poole päeva kaupa käima väikeses lastehoius. Alguses küll oli nutune, kuid suhteliselt ruttu harjus ära ning peale suvepuhkust augustis tahtis juba ka ise sinna minna ning käis mõned korrad nädalas. Samuti on teda vahel hoidnud vanaema. Septembris hakkasime käima tava lasteaias (sõimes), kus on samuti päris vähe lapsi – kõige rohkem on 11 last kohal olnud. Esimestel päevadel küll nuttis veidi kuid tundus et hakkas juba harjuma ning kolmandast nädalast jätsime sinna juba ka lõuna uneks. Siis hakkas rääkima, et ei taha lasteaias käia kuid siis jäi haigeks ja oli 1,5 nädalat kodus. Peale haigust ei taha sinna üldse jääda ning jääb minust sinna nutma, lõpuks küll rahuneb maha, aga on terve päev kurvameelne ning vahepeal ka nutab. Muusikatunnis kaasa ei tee (seda pole ta üldiselt teinud ka beebikoolides käies, pigem tahtis seal niisama ringi tuiata ja muusika saatel lihtsalt ringi joosta) ning võimlemistunnis pidi siis hakkama toimetama kui on asjade kokkukorjamise aeg. Muidu rühmas asjadega ikka mängib ning ka meisterdamistest võtab hea meelega osa. Õues käimisega on ka kohati probleeme, kuna kõik riided talle ei sobi. Lasteaias jääb ta siiski kuidagi magama – alguses magas küll vähe, kuid eile juba päris pikalt. Kuid lasteaias küsib ka pidevalt et ega ei pea magama minema. Eile oli rääkinud, et kui õues ära käime ja ära sööb siis tuleb emme järgi (tegelikult lähen järgi peale magamist ja õhtuoodet). Tal on hea arusaam, millal miskid asjad toimuvad ning ta ka pidevalt küsib, et kui me ühe või teise asja ära teeme, et mis siis saab, mis me siis edasi teeme. Kui me oma päevakava jutuga magamiseni jõuame teatab ta jälle et ei taha magama minna. Kodus olen üritanud küsida, et miks ta lasteaias ei taha käia. Väga tihti magamise kohta ei taha küsida, aga kui korra küsisin, et kui lasteaias magama ei pea, kas ta siis tahab seal olla. Tundus, et ta sai küsimusest aru ning vastas jaatavalt.
Kaisu looma ei ole talle tekkinud, kuid võtab magama minnes ja ka lasteaeda kaasa mõne auto ja karvase looma.
Õhtul läheb magama suhteliselt hästi, küll aegajalt räägib, et ei taha magama ning ka jorrab, eriti siis kui on juba üle väsinud, kui ei ole päeval maganud. Loeme mõned unejutud ning siis poeb kaissu ning veidi rahmeldab ja jääb magama. Magama jääb küll oma voodis, mis on lükatud meie voodi vastu, kuid osa ajast on siiski päris meie voodis e. magab siiani veel kaisus. Mõni aeg peale imetamise lõppu tekkis see, et õhtul poeb hästi kaissu. Päeval ta seda ei tee ning pole üldse nõus magama jääma.
Sooviksin teie nõu magamise ja lasteaias käimise kohta:
• Kas on mingeid nippe kuidas õpetada päeval magama?
• Kas kodus on üldse mõistlik teda päeval magama sundida?
• Kas on mõistlik siiski lasteaiaga harjutamist jätkata, kuigi jääb nuttes maha ning on ka päeval kurb? Plaanin edaspidi teha kolmapäeval ka kodu päeva. Kas selline harjutamine võib tekitada või on juba tekitanud üldse vastumeelsuse lasteaia suhtes või tekitab muid psüühilisi probleeme? Või peaksin hakkama uuesti poole päeva kaupa harjutama või üldse tegema paari kuu pikkuse pausi? Pikemat pausi kahjuks teha ei saa, sest pean uuel aastal tööle minema (plaanin ka siis kolmapäeva siiski puhkepäevaks jätta). Praegu käin mõned päevad nädalas poole päeva kaupa tööl.
• Kas oleks kasu ja kellega oleks mõistlik veel konsulteerida? Psühholoogi/psühhiaatriga, minna unekooli spetsialistide konsultatsioonile või tulla SinaMina perekeskuse nõustajate juurde?
Kirjutate põhjalikult oma 2 a ja 10 kuuse poja harjumustest, s.h. magamisharjumustest. Teile tundub, et üldiselt on kodus uinumisega kõik korras, kuid lasteaia lõunane uni on veidi problemaatiline. Teie kirjeldusest on tunda, et olete oma pojaga väga lähedane, olete talle täielikult pühendunud. Laps on saanud rinda 2 a ja 3 kuuni, mis on üsna haruldane võimalus ja valik.
Lapsed on väga erinevad, kuid üldjuhul arvatakse, et laps peaks suutma ise uinuda juba võimalikult vara. Kui lapsevanem ise raatsib beebi kõrvalt ära tulla, siis suudab ka alla aasta laps ise magama jääda. Loomulikult rahustamised ja lohutamised, kui vahepeal tuleb nutuhoog, on ikka vajalikud. Kuna teie laps on harjunud, et ema on pidevalt lähedal (nii otseses kui kaudses mõttes), siis nõuab selle ümberharjutamine kindlasti järjepidevust, kannatlikkust ja loomingulisust. Uinumine võib mõne lapse jaoks olla natuke nagu eraldumine maailmast, natuke nagu ise “ära kadumine” ja tegelikult ka ema “ära kaotamine”. Lapsele tuleb õpetada uinumist ja aidata tal mõista, et kui ta ärkab, on kõik nii nagu ema ütles. Tõused üles, tuled teise tuppa ja saadki kohe kalli vms. Tegevused peaksid lapse jaoks olema rutiinsed ja ettearvatavad. Kuna magamajäämine on peale rinnaga toitmise lõppemist veninud päris pikaks, siis võib arvata, et laps saab sellest enne und koos veedetud ajast teatud lisaväärtust. Emmega koos on lihtsalt tore olla.
Kodust lõunauinakut pean ma siiski oluliseks. Soovitaksin teil mõnda aega tekitada päevasesse kodusesse rütmi veidi veel rohkem sellist aega, kus olete vaid poja päralt, kus kuulate teda ja mängite. Samal ajal aga hakkate teda harjutama üksi uinumisega. See võib tunduda kodus veidi mõttetu, kuid usun, et lapsel ei teki mingit motivatsiooni minna lasteaeda, kui kodus on kõik nii nagu ta soovib- ema on lähedal ja uinuma ei pea. Lasteaias on aga kõik vastupidi.
Kui harjutate kodus üksi uinumist, siis võib olla oleks abi veidi sarnastest rituaalidest, mida kasutate õhtuse uinumise puhul. Ikka aeglasem tempo enne uneaega, mitte erutavaid tegevusi, unejutud jne. Võib olla oleks mõistlik ka tuba hämaraks teha.
Lasteaia osas saan öelda, et pea kolmeseks saav laps on üldjuhul arenguliselt valmis ilma lähedase inimeseta mõnda aega hakkama saama. Seega lasteaed ei ole suure tõenäosusega ohu allikas trauma tekkimiseks. Kui teie ise kahtlete lasteaia osas, siis tajub ka laps, et midagi on korrast ära ja nii ei tahagi sinna minna. Ikka tasub edasi katsetada ja harjutada ja kõige olulisem seejuures on, et kuulaksite oma sisetunnet. Teie ise tunnete oma last kõige paremini. Samas pidage nõu lasteaia õpetajatega. Võib olla oskavad nad midagi soovitada. Võib olla võiks lapsele öelda, et sa ei pea magama, aga tasakesi voodis tuleb küll olla, et teisi mitte segada. Arvatavasti harjub ka teie poeg peagi niiviisi ise uinuma, seda eriti siis kui kodus ise uinumine juba paremini välja tuleb.
Võib olla teeksite kaisuka lapsele ise. Näiteks hakkaksite riidest midagi lihtsa nuku taolist õmblema ja siis tuleb poeg küsima, mida te teete ja teie vastate, et teete endale unenukku. Poja huvi selle vastu kindlasti tõuseb. Lõpuks annate selle nuku aga hoopis pojale. Nii saab ta justkui osakese teist endast. uinumiseks kaasa.
Kindlasti ei ole muutused kohe kiired tulema. Unekooli nõustajatega kohtumine või meie terapeutide konsultatsioon võib olla vajalik, kui teile tundub, et teile endale on vaja tuge, et olla kindel, et liigute õiges suunas.
