Mure selline, et otsustasime panna enda 3,5 aastase poisi lasteaeda. Ise olen hetkel kodune kohe 1 aastaseks saava väikese õega. Suve alguses oli poiss veel nõus lasteaeda minema ja lausa ootas seda, kuid mingist hetkest hakkas ta rääkima, et tema lasteaeda ei lähe. Täna oli esimene päev lasteaias ja sinna jäi ta täiesti karjudes ja nuttes. Kui paari tunni pärast talle järgi läksin siis oli ta maha rahunenud, kuid oli siiski üsna kaua nutnud ja ta oli väga õnnetu. Loomulikult ütles ta, et homme ta sinna ei lähe. Kodus ta minust eemale ei läinud ja tahtis ainult olla minu juures. Muidu on laps väga aktiivne ja nutikas poiss ja tavaliselt ei karda lastega mängida aga lasteaias ilma minuta ta kellegagi mängida ei tahtnud. Minu küsimus oleks siis selline, et kas sellises vanuses laps peab minema lasteaeda, et areneda ja olla teiste lastega võrdne või piisab lapsele ka turvalisest kodust ja sellest kui vanemad piisavalt lapsega tegelevad ja ta saab ka oma vanustega mängida? Kas ei jäta selline lapse nutma jätmine lasteaeda temale mingit jälge edaspidiseks eluks? Öeldakse, et paari päevaga ta harjub ja enam ei nuta aga kui ta lausa röögib, kui ma ise lahkun, kas see ei ole kuidagi lapse vastu väga julm käitumine, kui saan teda veel aastaks koju jätta?
Teie 3,5 aastane poeg on lasteaia suhtes tõrges. Ka eismene päev lasteaias ei olnud just kõige õnnelikum. Küsite, kas selline olukord võiks jätta lapsele mingi jälje edaspidiseks eluks ja kas ehk võiks last hoopis aastaks veel koju jätta.
Lühike ja kiire vastus teie kirjale oleks see, et kui on võimalik last kodus hoida ja temaga seal ka eakohaselt tegeleda, suhelda, kuulata, peegeldada, arutleda asju, siis see ongi lapse jaoks parim kasvukeskkond. Esmased sotsialiseerumise oskused tulevad ikka läbi vanemate. Kui kasvamas on ka õde ja ehk on võimalik koos kusagil laste seltskonnas aega veeta, siis ei ole kindlasti lasteaia osas otsest vajadust.
Kui teema osas pikemalt arutleda, siis võiks mõelda, miks poeg lasteaia osas justkui ümber mõtles. Siin on kindlasti mõjutajaid ja võimalusi palju. Teie tütar on 3-4 kuuga jõudsalt arenenud ja ehk tunneb poeg, et õde on juba asjalik mängukaaslane ja kahju oleks lasteaeda minna, kui õde jääb koju. Või on hoopis asi selles, et talle on hakanud tunduma, et tänu õele jääb temale justkui tähelepanu vähemaks või on keegi lasteaia kohta midagi arusaamatut maininud või on midagi muud ümbruskonnas teisiti, kui veel mõned kuud tagasi. Kuigi 3,5 aastane laps peaks arenguliselt suutma juba kenasti mõnda aega ilma emata ja lasteaiaõpetajate silma all hakkama saada, võib arengus ikka tulla ka väikeseid tagasilööke. Pealegi on selles vanuses laste fantaasiamaailm ja reaalsus üsna sassis. Kui küsida lapse käest, miks ta ei taha lasteaeda, siis vaevalt sealt õige põhjuse teada saab. Ikka tasuks last aktiivselt kuulata, ehk siis kuulata ja peegelda. Nii saab laps teadmise, et tema tundeid on mõistetud. Võib olla lapse huvi seeläbi lasteaia osas hoopis suureneb. Näiteks. Laps:”Ma ei taha lasteaeda minna!”. Teie: “Sulle ei meeldi lasteaias….?”Laps:”Ei meeldi jah.” Kui laps midagi ise rohkem ei ütle, siis proovite teda aidata, pakkudes näiteks: “Sulle ei meeldi sest seal on palju lapsi?/ sest sa tahad hoopis minu ja väikevennaga kodus olla?/ sulle tundub et siis ei saa sa oma lemmikmängudega mängida?” Loodetavasti kuulab laps ja arendab ise vestlust edasi. Tähtis on, et niiviisi last kuulates olete te tõeliselt tema päralt, ei tegele teiste tööde ja tegemistega. Esimese korraga ei pruugi te jälile saada, mis teie last lasteaia osas vaevab, kuid niiviisi katsetades saate ikkagi rohkem infot oma lapse mõtetest ja tõlgendustest. Uskuge, need tõlgendused võivad olla üsna üllatavad.
Seega, kuigi teie lapsel on võimalus koju jääda, siis on see ju väga hästi, kuid ei tasuks lasteaia mõtet ka päris kõrvale panna. Kui võtate mõneks ajaks aja maha ja üritate jälile jõuda, mis lapsega toimub ja ise ikka positiivselt lasteaiast räägite, ka laiemalt pere ringis ja sõpradega, kui tekitate teadlikult huvi lasteaia vastu, sest lasteaias on palju mänguasju ja seal saab sõpradega mängida jne., siis võib olla juhtub nii, et poeg mõtleb hoopis ringi ja avaldab ühel päeval ise soovi lasteaeda minna.
Kui laps jääb lasteaeda nutma, siis see on kindlasti raske, aga kõige raskem on see lapsevanemale. Laps ise väljendab nutuga protesti, et ta peab tegema, midagi mida ta ei taha. See on peaaegu, et ainus jõuline vahend, mida laps saab kasutada. Kui laps kasvab kodus, kus üldiselt teda kuulatakse, tema tunded on aktsepteeritud, kui lapse igasse soovi ei suhtuta kui rahuldamist vajavasse vajadusse, siis on lapsel kasvamiseks turvaline taust ja on üsna tõenäoline, et ta saab lasteaeda mineku hirmust ja frustratsioonist kergesti mõne päevaga üle.
