Meie koolis nõutakse seletuskirja lastelt, kui nad on millegiga hakkama saanud.Isegi kui laps ei ole pikkaspäevas ja käib sellel ajal poes.Mina arvan,et kui laps on vaevalt seitsme aastane mis seletuskirja nii pisike kirjutab, aga pannakse valge paber ette ja sinna ei tule muud kui pisarad tema silmist.Kas see ei ole lapse hinge elu rikkumine ja lapse stressi tekitamine.Mis kasu nad sellest kirjast saavad.Mida teha kas põõrduda kooli enda poole või hoida see enesesse, kui laps tuleb nutes koju ja emme on jälle see kes lohutab teda.On nende õpetajatel alles see stagnaaeg hinges,ma mäletan,et meie ajal nõuti ka mingit kirja.Minu arust on vanemad selleks,et lapsele selgeks teha mis on hea ja mis ei.Õpetajad kirjutagu päeviku märkus.Muidugi seda seletuskirja nõutakse kõigilt oled sa väike või suur.Tervitades lapsevanem.
Ilmselt on õpetajal oma ettekujutus sellest, mida nii väikese lapse seletuskirja kirjutamine annab. Vaevalt sealt eriti arusaadavat seletust teole tuleb. Võib olla tahab õpetaja tekitada lastes ebameeldiva tunde seoses eksimusega ja sellega vältida järgmisi selliseid käitumisi. Kui teile lapsevanemana tundub õpetaja selline nõudmine ülekohtune, siis minge ja rääkige temaga. Pole mõtet minna kuhugi "kõrgele" aru pärima, vaid ikka kohapeale. Väljendage, mida tunnete, kui kuulete seletuskirja kirjutamisest. Nt. nii:"tunnen end ( vihasena/õnnetuna/ kurvana jne), kui laps tuleb koolist ja räägib kui õnnetu ta oli, kui pidi seletuskirja kirjutama. Ma arvan, et ta on veel liiga väike, et midagi mõistlikku kirjutada. Ma sooviksin aru saada, mis eesmärgiga te tal seletust kirjutada palute." Vestlusele tuleks minna ikkagi mõttega asju selgeks rääkida, mitte õpetajat süüdistada valedes kasvatusvõtetes.
Võite ka väljendada oma soovi, et õpetaja kirjutaks märkuse lapsele päevikusse ja siis teie ise vestlete lapsega. ( paljudele lastevanematele jälle ei meeldi, et õpetajad kirjutavad märkusi). Soovitan kindlasti minna õpetajaga rääkima. Eesmärgiks võtke koostöö õpetajaga, sest ainult see tagab, et lapsel on koolis hea olla ja ta õpib nii nagu suudab.
jne), kui laps tuleb koolist ja räägib kui õnnetu ta oli, kui pidi seletuskirja kirjutama. Ma arvan, et ta on veel liiga väike, et midagi mõistlikku kirjutada. Ma sooviksin aru saada, mis eesmärgiga te tal seletust kirjutada palute." Vestlusele tuleks minna ikkagi mõttega asju selgeks rääkida, mitte õpetajat süüdistada valedes kasvatusvõtetes. 