Poiss, 4aastane, alustas kolmandat lasteaia-aastat. Hommikuti läheb nutuga (varasematel aastatel seda probleemi ei olnud aga nüüd ripub jala küljes ja aknal lehvitades nutab aga õpetajate sõnul pidi kurvastus kohe üle minema), on agressiivne, ei oska teiste lastega suhelda ega mängudesse sulanduda. Kui teised ei tee nii nagu tema tahab, muutub agressiivseks ja teised ei taha temaga enam mängida. Oleme mehega ka ise seda tähele pannud, et tal on raskusi teistega koos mängimisel. Õpetajatega rääkisime ja ka nemad ütlesid, et see on tema puhul väga suur probleem ja on kujunenud nüüd juba nii, et meie laps on rühmas tõrjutud ning keegi temaga mängida ei taha. Aga, et nad püüavad teda aidata ja suunata ja tähelepanuta see probleem ei jää.
Kuidas me ise saame kodus teda aidata? Lasteaeda ta ei armasta aga talub, oleks ainult minuga kodus aga nii tõesti ei ole võimalik. Oleme mõelnud, et kui tal oleks mõni sõber, kellega kohtumist oodata siis oleks talle see lasteaias käimine talutavam. Ise ta muudkui räägib muidugi, et see ei ole tema sõber ja see ei ole ja see on paha jne. Püüame rääkida, et laps ise ei ole paha vaid, no näiteks kui ta lööb siis löömine on paha.
Lihtsalt nii kahju ja kurb on endal, tahaks teda kuidagi aidata.
Teie 4-aastane ei armasta lasteaeda ja pigem tahaks teiega kodus olla. Ta ei oska teistega suhelda ja ka ise ütleb, et keegi pole tema sõber. On positiivne, et õpetajad omalt poolt lasteaias teda aitavad, kuid te tahaks ka ise teda toetada.
Tegelikult tuleks kõigepealt mõista, miks tema käitumine on muutunud. Kuidas oli tema läbisaamine teiste lastega eelmisel aastal ja kas sel aastal on rühmas muutusi olnud (lapsed, õpetajad vahetunud jm). Või on teil kodus toimunud mingeid muudatusi elamises või suhetes? Kodused muutused (näiteks lapseootus, pingestunud suhe lapsevanemate vahel jm) võivad lapse käitumist muuta. Kui põhjusele jälile saate, siis on võimalik olukorda muuta või lapsega sellest rääkida.
Lapse käitumine on märk, et ta ei tunne ennast hästi ja turvaliselt. Agressiivsus viitab mingile murele, mida ta ise ka ilmselt sõnastada ei oska. Kuulates saate teda aidata. Peegeldage tagasi tema reaktsioone, sõnu ja tundeid. Ärge esitage küsimusi ega andke ise seletusi, lihtsalt kuulake, mida tema elust ja lasteaiast arvab. Isegi kui te midagi uut teada ei saa, siis laps saab tunde, et tema muret võetakse tõsiselt. Näiteks: „Sa ei taha lasteaeda minna“, „Sulle ei meeldi teistega mängida“, „Sa vihastad, kui teised ei tee nii nagu sina soovid“, „tema ei ole sinu sõber. Sulle ei meeldi temaga mängida“ jne.
Teistega koos mängimist tuleb muidugi ka õppida. On tal ehk mängukaaslasi väljaspool lasteaeda (naabrid, sugulased)? Või on tema rühmas siiski mõni laps, kellega ta veidi rohkem seltsib? Hoolimata lapse ütlustest, et üks ja teine pole tema sõbrad (sõbra mõiste selles vanuses on nagunii veel veidi umbmäärane), võiksite ikkagi mõne lapse talle külla kutsuda. Hea oleks, kui tema rühmast, aga võib ka mujalt. Laske neil mängida. Olge ise läheduses ja vajadusel juhendage. Olge valmis selgitama, kuidas teistega arvestada ja asju jagada.
Võite ka õpetajatelt küsida, mida te kodus ära saaksite teha. Ehk on neilgi mõni tähelepanek või näpunäide, mis toetaks nende tegemisi lasteaias.
