Tere!
Minu 2,8 aastane poeg sai lasteaiakoha. Hakkasime siis harjutama - esimesel päeval olin mina temaga 2,5 tundi koos. Tal tundus huvitav, oli rõõmsameelne ja mängis. Teisel päeval oli teine õpetaja, kes ei luba vanematel rühma jääda, vaid peab kohe ära minema. Jätsin siis pooleks tunniks, nuttis ikka päris palju ja hoidis kõvasti kinni, et ei taha ära lasta. Nüüd eile ja täna ka viisin hommikul, siis juba teel lasteaeda nutab, et tema ei taha minna jne. Samamoodi nuttis ja õpetajad ütlesid, et muidu asju tegi kaasa jne aga teistega ei tahtnud mängida veel. Mõlemal päeval oli üksinda umbes 40 min. Kui järele läksin siis oli natuke süles aga rõõmsam ja tahtis mänguasju vaadata jne.
Ja millegi pärast ta arvab, et emme ei tule tagasi, õpetajad ütlevad et emme tuleb jne, siis tema vastu, et ei tule. Kuigi ma pole teda isegi kellelegi hoida andnud, enamus aega minuga koos olnud.
Hommikul olen ka öelnud, et emme siis on siin ja sina mine mängima aga siis ei taha.
Mis teie arvate, kas peaks ikka tunni kaupa edasi viima ja jätma, mis sest et nutab ja ei taha lahti lasta? Kas see äkki liigselt ei traumeeri teda ja tema närvisüsteemi ei riku? Või siis jätta mingi paus sisse?
Ja mis te arvate, kas õpetaja võib öelda ja keelata vanemal rühma jääda?
Lasteaeda minek on lapse jaoks suur elumuutus. Lapsed on erinevad, mõni harjub muutustega kiiremini, teine aeglasemalt, üks laps on varem valmis kollektiivis olema, teine mitte.
Väikelapsel puudub enese toetamise võime, enne kui see tekib, peab tal olema võimalus saada turvatunnet, toetust ja abi oma vanematelt. See on ka põhjus, miks lapsed nii valuliselt reageerivad ema eemalolekule: nii oluline turva- ja toetuspunkt on puudu. Kuna lapse ajataju on täiskasvanust erinev, siis iga lahkuminek võib lapsele tunduda lõplik, kogemus, et emme tuleb alati tagasi, tekib ja kinnistub alles pikapeale.
Alati kui keegi on hädas, on abi suuremast tähelepanust tema vajaduste ja tunnete vastu. Uue olukorraga harjuv laps elab üle keerukat aega, ta vajab mõistvust, tuge, hoolivust, armastust, tähelepanu sel ajal eriti palju. Eelkõige on vaja lapsele näidata, et tema tunded (kurbus, protest, ahastus, hirm) on mõistetavad ja tähtsad, et temast saadakse aru.
Kui laps on hädas, pole abi selgitustest, lohutustest ega riidlemisest – laps lihtsalt ei võta midagi vastu, kuna emotsioonid on nii valdavad. Ses olukorras tuleb last empaatiliselt kuulata, aktsepteerida tema tundeid: ma saan aru, et sa oled kurb, sulle ei meeldiks lasteaeda minna, sa tahaksid emmega olla, sa kardad, et ma äkki ei tulegi tagasi jne. Kui laps mõistab, et temast on aru saadud, on tal kergem rahuneda, samal ajal kui lohutamine ja kurjustamine annavad lapsele sõnumi, et tema häda ega tunded polegi tähtsad. Sel juhul laps enamasti suurendab oma reageerinut (hakkab nt veel kõvemini nutma), lootuses, et siis ehk mõistetakse teda paremini. Kõige traumeerivam tunne lapsele on, kui ta tajub, et tema tundeid ei mõisteta.
Laps tajub väga täpselt ka teie tundmusi. Kui olete näiteks last aeda viies ka ise ärevuses, tunnete end süüdi, et lapse lasteaeda viite, muretsete, kas laps ehk jälle nutma ei hakka, mõtlete, kuidas te seejuures ise oma tunnetega toime tulete jms, siis kõik see on tajutav ka lapsele ja tal on veel raskem lasteaeda minna ning sel olla. Teie hoiak: emme armastab sind, emme ei kao kuhugi, emme tuleb õhtul jälle, siis teeme koos vahvaid asju jms aitab lapseski alal hoida positiivset toonust.
Harjutamine võtab aega, ja ikka on parem seda teha tasapisi, last aina kauemaks rühma jättes. Kokkuleppel lasteaiaga peaks ikka olema võimalus juures olla ja järele minnes saada tagasisidet, kuidas laps käitus, mis tundus raske olevat, mis lapsele meeldis jne. Koostöö lasteaia rühmaõpetajatega on väga oluline, kui koostöö sujub, kasvab ka usaldus ja teie süda on rahulikum last rühma jättes.
Teie tunnete oma last kõige paremini, seetõttu saate just teie ise lasteaia osas otsuse teha. Kui on võimalus vähendada hoiupäevi või leida lasteaiale alternatiiv, siis miks mitte sedagi kasutada. Arenguliselt 3aastane laps kollektiivi ei vaja, sotsialiseerimise ja arendamise idee on selgelt ületähtsustatud. Teie laps vajab kõige enam teie lähedust ja koosolemist teiega, ühiseid olemisi-tegemisi. Nii et kui märkate, et vastupanu ja kurbus ning ärevus lapses on väga suured, siis on võimalusel mõistlik teha paus ja alustada mõne aja pärast uuesti.
