Meie tütar on 11-aastane ja läks 5ndasse klassi. Ka varasematel aastatel pole ta vaimustunud kooli minemisest ja sel aastal sama lugu.
Oleme sel teemal rääkinud. Laps ise ütleb, et iga aastaga läheb raskemaks, sel aastal tuleb jälle uusi õppeaineid juurde, kodus on palju parem olla, saab magada ja tegutseda meeldivate asjadega. Laps õpib muidu ainult väga headele hinnetele ja klassijuhataja tõi varasematel aastatel esile, et meie laps tahab ainult väga häid hindeid saada ja neljade puhul on koolis isegi nutnud ja paanikasse sattunud.
Meie omalt poolt oleme juba varem sel teemal rääkinud. Oleme last igati toetanud, oleme ise abikaasaga väga positiivse ellusuhtumisega ja hairudst hindavad inimesed. Oleme üritanud toetada ja kuulata seda, mis lapsel südamel. Kui esimese koolipäeva õhtul laps ütleb, et ei taha kooli minna ja juba on stress, siis see võtab mind nõutuks. Oleme ju rääkinud ja toetavad olnud.
Milles võib põhjus olla ja mida teha, et last toetada?
Teie tütar saab häid hindeid, kuid ometi ei meeldi talle koolis käia. Olete temaga rääkides aru saanud, et lapse põhimure on seotud tema suure pingega. Talle näib, et õppimine muutub järjest raskemaks ja ta ei pruugi enam nii häid hinded saada, et ta ise rahule jääks. Tundub nii, et ta on võtnud endale eesmärgiks saada vaid väga häid hindeid. Ilmselt ongi nii, et ta tunnetab, et viite saamine on järjest raskem. Millest aga tuleneb see, et väga heade hinnete saamine on muutunud sedavõrd tähtsaks, justkui eesmärgiks omaette. Mida see tema jaoks tähendab, kui ta saab teisi hindeid? Kas võib olla, et ta tunneb, et ta pole siis piisavalt tubli ja hea? Kelle jaoks?
Tundub, et tema enesehinnang on otsese seoses hinnetega koolis. Muidugi võib last innustada häid hindeid saama ja rõõmustada viite üle, kuid kui laps satub lausa paanikasse nelja pärast, siis võib tema mure hinnete pärast tõesti pärssida õpihimu ja tunda rõõmu muudest asjadest. Teie saategi toetada last selles suunas, et püüate hinnetele keskendumist vältida. Küllap oletegi seda teinud ja teda ehk lohutanud, kui ta on mõne teise hinde saanud. Veel võib proovida võttagi suund muudele teemadele , tegevustele, väärtustele. Näiteks koolist rääkides vältida küsimust, mis hindeid ta sai, vaid uurida, mida huvitavat üldse päeva jooksul oli, kellega suhtles, kuidas end tundis, mis talle endale rõõmu ja rahulolu pakkus ja kas oli midagi ka mis muret tegi. Kui ta ise hakkab hinnetest rääkima, püüdke jätkuvalt arutleda pigem selle üle, mida ta teada sai, mida huvitavat ühes või teises aines tema jaoks on jne. Kui tekib vajadus, siis arutlege selle üle, kuidas mõnd ainet õppida nii, et see poleks vaid ränk vaev ja tuupimine, vaid üks tore avastamine. Leidke viise õppimine muuta mängulisemaks. Peaasi, et rõhuasetus hinnetelt läheks mujale.
Ühesõnaga, see, mille ümber jutt käib, mille üle teie (muidugi ka teised olulised täiskasvanud) hinnanguid annate, mida oluliseks peate, võtab ka tütar tasapisi üle. See, mis juba mitme aasta jooksul kujunenud, ei muutu muidugi üleöö, kuid tasub siiski teadlikult proovida. Peaasi, et laps ei saaks tunda teie hinnanguid ja rahulolu endale peamiselt kooliedukuse kaudu ja lapsega suhtlemises ei oleks keskpunkt valdavalt õppimine (kas on õpitud?) ja hinnete ümber (mis hindeid täna said?). Leidke muid teemasid ja ka tema tunnustamise võimalusi. Väljendage heameelt selle üle, kui tal sõbrannaga midagi toredat juhtus, julgustage tegelema mõne huviala või hobiga, leidke aega lihtsalt koos aega veeta jne. Küllap palju eelloetletust teete niigi, kuid praegu võib olla vajalik seda teha lihtsalt veidi teadlikumalt ja järjepidevalt. Mida rohkem tütar tunnetab, et ta ei pea teiste hoolivust ja kiitmist välja teenima hinnete kaudu, et temast hoolitakse tingimusteta, et ta tunneb end väärtustatuna, seda võib ta vabaneda ka liigsest pingest ja vastumeelsusest koolis suhtes.
