Poiss saab kohe 3aastaseks ning läks sel aastal esimest korda lasteaeda.
Alustasime juba eelmine nädal, algul läks muretult. Juba esimesel päeval ütles, et ma vöin ära minna, nii ta jäigi juba esimest päevast paariks tunniks üksinda sinna. Alati läks hea tujuga ja rääkis ainult head sellest kohast.
Täna hakkas aga juba riietusruumis nutma ja värisema, vastu ei protestinud ning läks nutuga sisse. Enne lõunaund järgi minnes selgus, et oli hommikul pool tundi veel nutnud. Mulle ütleb laps, et tal on seal paha tuju ja kõht valutab. Siit ka teine probleem, kodus on ta väga hea isuga ja sööb köike ja alati kui pakutakse. Lasteaias pidi ainult leiba sööma, rühmas on neil laual õunad ja ta on ainus kes neid ei söö, kuigi kodus on õun üks lemmikutest.
Ma saan aru, et ta on stressis ja isutus ning kühuvalud on sellest tingitud, kuid ma ei tea mida edasi teha. Ta on muidu selline üsna mõistlik laps ja kodus ei nuta üldse (kui siis ainult haiget saades). Nüüd on mul väga valus ja praktiliselt võimatu teda sinna nutma jätta, valetades lapsele, et pean tööle minema (tegelikult veel ei käi).
Väga jube on lapsele teadlikult haiget teha ja mind teeb seda väga õnnetuks.
Kas ma peaksin äkki loobuma lasteaiast? Või kui kaua ma peaksin laskma tal seal nutta? Ning kui ta juba hommikul nutma hakkab, kas oleks parem kui ma istun seal temaga seni kuni ta saab nutetud (kasvöi tunni) või saadan pigem nutva lapse rühma?
Üldiselt kasvatajad kiidavad, et ta on üks väheseid kes ema taga ei nuta ja selline julge laps. Aga ikkagi ma isiklikult arvan, et ta ei ole selleks veel valmis. Õpetajad räägivad, et magama jätta on veel liiga vara, aga muidu pidi tubli olema. Aga minul on hinges nii valus, et ei ole olemas jubedamat tunnet
Arusaadav, et soovite poega säästa stressist ja muretsete, kas ta ikka on valmis lasteaia jaoks. Jätta nuttev laps on teile endale valus kogemus. Kirjast selgub, et olete võtnud aega poja kohanemiseks lasteaiaga ja saate teha seda tasapisi ja esialgu vaid mõne tunni kaupa enne lõunaund. Selline sammhaaval lähenemine on tõesti mitmeti oluline, kasvõi selleks, et ei oleks survet ega kiirustamist nt tööle hiljaks jäämise pärast ja pingelist õhkkonda hommikuti. Igati meeldivalt kulgeski algus, mil poiss oli lasteaeda minnes rõõmus ja huvitatud. Kuid siiski, lasteaeda minek on suur muutus ja nõuab palju energiat, et kõigega kohaneda. Nii võibki olla, et talle üldiselt seal ju meeldib ja endiselt – on ju seal omaealised seltsilised, uued mänguasjad, põnevad tegevused. Kuid samas on ka teine pool - teised reeglid, võõrad kasvatajad, palju lärmi, võõras ümbrus ja üldse teistmoodi asju on ikkagi päris palju ja mis peaasi, ei ole päris oma lähedast inimest tema kõrval, kes pakuks talle turvalisust. Muidugi on tore tunda end suuremana, seejuures näiteks ka vastata ka teie ootustele, olla igati tubli, kuid iga pisiasi või tunduda talle ootamatu, võõras, hirmutav. Kasvõi see, et peab mõnda asja ootama, arvestama teistega või et keegi ütleb või teeb midagi, millega ta pole harjunud, on see siis mõni korraldus, kõva hääl, reageering jne. Sellega võib kaasneda lisaks ka surve – ei tohi kurvastada, nutta, tunda igatsust, tuleb suruda alla oma tundeid ja vajadusi.
Kõige raskem ongi taluda seda, et oma emmet pole kohe käepärast, kui ta seda vajaks ja peab mistahes asjaga toime tulema ise, ta ei saa jagada vahetuid elamusi, ei rõõme ega muresid. Mida väiksem laps, seda vahetumalt ta vajab jagamist, seda olulisem on pidev kontakt lähedasega. Kuid samas peab arvestama ka seda, et lapsed on erinevad ja ka vanemad ja nende arusaamad. Kui teie olete mures ja tunnete valu mõeldes, kuidas poeg lasteaias on õnnetu, siis seda tulebki tõsiselt võtta. Seejuures võib vägagi oluline olla just ka teie enda tunded ja veendumus, et lapsega on kõik hästi. Kui poeg tunnetab teie muret ja ärevust, siis kandub see ka temasse, ja nii võib lasteaiaga seostudagi hirm ja ebakindlus. Seega on üsna tähtis, et teie ise usute, et ta saab seal kenasti hakkama ka ilma teieta ja seeläbi olete valmis pakkuma talle toetust kohenemisel.
Praegu tundub lasteaiast saadud tagasiside veidi vastuoluline – teie poeg olevat ainuke, kes ei ema taga ei nuta, kuid siis on teada, et nutab pool tundi peale teie lahkumist, või teine näide, ta olevat julge, kuid loobub näiteks söömast, sh õunu, mis on tema lemmikuks. Need ilmingud viitavad ikka sellele, et lapse ei tunne end seal hästi. Ühest küljest on muidugi loomulik, et kohanemine võtab aega ja ei pruugi mööduda tõrgeteta, kuid kui tõsiselt peaks arvestama lapse raskusi ja kuidas teda aidata?
Usun sellesse, et kohanemisele aitab kaasa kõik, mis seostub positiivsete emotsioonidega. Kergem on kohaneda esialgu mõni tund korraga ja kindlal ajal järgi minemine. Kui mõjub hästi mõnda aega olla temaga rühmas koos, siis miks ka mitte. Ikka nii, et mida kindlamalt ta end tunneb, seda rohkem on ta valmis iseseisvuma ilma turvatunnet ohustamata. Tähtis on see, et, ta ei kogeks ka usaldamatust, mis võib tekkida, kui näiteks vanem salaja ära hiilib ja laps siis selle ootamatult avastab. Veel on oluline lapsega rääkida sellest, mis „paha tuju“ tekitab, olles seejuures aktiivne kuulaja. Isegi kui ta veel ei oska kõike sõnastada, tasub teda julgustada end väljendama. Et murejutt ei jääks valdavaks, siis leidke ühiselt kindlasti ka neid asju, mis talle lasteaias meeldib. Mida rohkem toredaid asju, seda rohkem positiivseid seoseid ja kergem kohaneda.
Ma arvan, et nuttes lasteaeda jäämine ei kiirenda lapse valmisolekut lasteaiaga kohenda. Või kui, siis läbi tunnete allasurumise. Kahjuks pole ju paljudel piisavalt võimalusi lapsele sobivas tempos kohanemisel toeks olla. Kui teil on, siis jätkake sel moel, et nii teie kui ka teie laps end hästi tunneks.Usaldage oma sisetunnet, tunnete ju teie oma last kõige paremini. Kuid jälgige ka märke, mis viitavad lapse valmisolekule ise toime tulla, soodustage tema algatusi.
