Tere,
Minu 3-aastane laps, poiss, hakkab järgmisest kuust lasteaiaga harjutama.
Kui lasteaias koosolekul kevadel käisin, siis seal rühmas öeldi, et emal pole üldse vaja harjutada ja kaasas käia. Ma saan aru, et õpetajatele on nii lihtsam kui ema seal kõrval ei pabista ja kui laps oma nutud üksi kiirelt ära nutab. Samas ei ole ma kindel kuidas see lapsele mõjub.
Tahaks ikka lapsega koos seal mõni päev olla ja näidata lapsele, et mulle meeldib seal ja et see on tore koht. Kuidas ma üldse julgen õpetajale oma tahtmist peale suruda, kui ta ütleb et ma peaks nüüd ära minema.
Kuidas lapsel on parem, kas siis kui ma käin temaga mõned päevad kaasas või siis kui kohe üksi jääb. Ma tean, et õpetajad ise pooldavad seda teist, aga emana ma ei arva, et see hea lahendus on
Teil on kavas hakata last lasteaiaga harjutama ja sellest tulenevalt on teil kahtlused ja mure, kas lapsele on ikka hea, kui ta kohe üksi rühma jätate. Samuti ei ole te päris nõus õpetajate tõekspidamistega.
Emana tunnete oma last kindlasti kõige paremini. Miks siis mitte tegutseda samm sammult, lastes pojal harjuda selle mõttega, et ta on juba suur poiss ja ema ei pea alati lähedal olema. Kindlasti räägite omavahel ja laiendatud pere seltsis, et nii põnev ja lasteaias on toredad tädid ja kindlasti palju sõpru ja seal saab igasugu vahvaid asju õppida jne. Ja siis jalutate lasteaiast koos mööda ja vaatate ja uurite, mida näha on ja arutate kui tore seal olla võiks. Võib olla saate ka õpetajaga paar sõna vahetada või alustuseks lühikesi päevi teha ja võib olla ka ikka natuke lapsega koos rühmas olla, kasvõi ühel päeval.
Oluline on teadmine, et selline muutus, kui teie väike poeg lasteaeda läheb, on üks esimesi ja väga suuri samme tema loomulikul eraldumisel emast. Juba siin pannakse oluline alus iseseisvumisele täiskasvanu eas. On tõenäoline ja normaalne, et see tekitab stressi lapsele, aga isegi väga suurt stressi emale. Mõningane stress aga on pigem positiivne ja oluline tõuge arenguks. Ema liigne ärevus ja selle väljendumine üleliigses hoolitsemises, küsimuste esitamises ja uurimises, mõjutab last ehk hulleminigi kui mittemuretsemine. Seepärast soovitan ma eelkõige enda jaoks lahti mõelda, mis on teie enda kõige suuremad hirmud seoses lapse lasteaeda minekuga. Võib olla saate sellest ka pereringis või mõne sõbraga rääkida. Seda peaks siis tegema ajal, kui on kindel, et laps ei kuule. Valige sellised kuulajad, kes ei kipu olukordi negatiivselt nägema ja pigem teile rahustavalt mõjuvad. Võiksite kaaluda ka õpetajaga eelnevalt kokkusaamist, rääkimist. Proovige saada võimalikult hea kontakt õpetajaga, sest kui teie usaldate teda ja lasteaeda, siis seeläbi näitade lapsele, et maailm (ja ka lasteaed) on hea ja sõbralik koht, mille vastu huvi tunda. Selline suhtumine julgustab last teiste lastega suhtlema ja uuest keskkonnast uusi kogemusi saama. Niiviisi kasvab laps paindlikumaks, tolerantsemaks ja elujõulisemaks.
Kui lapsel on silmnähtavad mured seoses lasteaiaga, kas enne sinna minekut, või siis, kui juba mõned päevad käidud on, siis püüdke last kuulata ja aru saada, mis teda häirib. Laps saab palju uusi muljeid ja abi nende uute kogemuste ja tunnete lahtiseletamisel on kindlasti vajalik.
Kui laps nutab mingil hetkel, siis see on loomulik pinge väljendus. Ta ei oska end lihtsalt teisiti väljendada. Iga tunde, eriti uue tunde ja kogemuse jaoks ei olegi veel piisavalt sõnu. Seepärast võib ka lahkumisnutt olla üsna normaalne nähtus. Eks nutab ju laps mõnikord koduski.
Kindlasti toob lasteaeda minek teie pojale uusi kogemusi, mis on selles vanuses juba vägagi teretulnud ja reaalsus on see, et need kogemused ei saa alati olla vaid positiivsed. Seda on emal tõenäoliselt raske taluda, aga kui te olete oma lapsele emotsionaalselt olemas, siis saab 3 aastane laps juba üsna kenasti ilma ema pideva füüsilise juuresolekuta hakkama.