Poiss sai kevadel 7 aastaseks, aga tundub, et emotsionaalselt ta ei ole valmis kooli minema. Üldiselt sõbruneb teiste lastega hästi, aga tekivad imelikud probleemid, näiteks saab ta mõnikord aru, et keegi ütles talle halvasti, kuigi seda ei olnud, ja solvub väga kergesti ja hakkab nutma. samuti hakkab nutma, kui ei saa mingist asjast aru, selle asemel et küsida, mida või kuidas tegema peaks. Näiteks lasteaias, kui ei saanud aru ülesandest, siis ta ei julge küsida õpetajalt, vaid istub niisama või vaatab teiste järgi, mis tegema pidi. Eelkoolis jäi lihtsalt toppama, kui ülesandest aru ei saanud, aga küsida ei julgenud. Väga tihti hakkab nutma, kui ei saa aru, mida tegema peab. lasteaias on õpetajad ometi tuttavad juba, aga mis saab koolis, kus on palju lapsi ja õpetaja, keda ta ei tunne? Kui temalt õpetajad midagi küsivad, siis ta ei julge vastata, sest pole kindel, kas on õige vastus, samas ta teab vastust. On ebakindel ja tagasihoidlik, nii ütlevad õpetajad. Kui aga mänguks läheb, siis mängib küll heameelega ja julgelt, siis ei karda midagi. Aga tundides hajub tähelepanu, ei pane tähele, mis tegema pidi ja küsida ka ei julge ja siis ei saagi tehtud või halvemal juhul hakkab nutma, et ei oska teha. Kui aga koolis on vait ja ei vasta (sest kardab, et äkki ei ole õige vastus), siis õpetaja vaatab lihtsalt, et on rumal. Ometi lugeda oskab, kirjutada oskab, arvutab hästi, on väga hea peaga, kõik uued asjad jäävad kiiresti meelde. Kui aga esimene aasta koolis kiiva kisub, siis võib see kogu kooliajale väga halvasti mõjuda. Ka teised lapsed võivad narrima hakata, kui ta iga väikse asja peale nutma hakkab.
Kas tasuks tal aasta hiljem kooli minna, et oleks emotsinaalselt küpsem?
On tõesti oluline, et laps tunneks end koolis hästi, saaks kogeda õnnestumisi ja õppimine seostuks positiivsete emotsioonidega. Koolis on küll põhitegevuseks teadmiste omandamine, kuid selle käigus areneb ju ka isiksus, loovus, mõtlemisvõime, suhtlemisjulgus ja palju muudki. Õppimine tuginebki suuresti sellele, kuidas laps end tunneb. Kui tal läheb palju energiat enesega toimetulekule, hirmuga võitlemisele, on keeruline olla avatud uuele, säilitada huvi õppimise vastu. On ju hea, kui laps ei kardaks eksida, seega ei peaks ta kogema mahategemist.
Seega teema väga oluline, kuidas märgata seda, kas laps on kooliks valmis ja kuidas teda toetada, et ta end koolis hästi tunneks.
Praegu on teil pigem kahtlus, et poisil on raske tundides keskenduda, ta on ebakindel, kardab küsida ja vastata, seda isegi siis, kui ta oskab. Ei taha siinkohal vaid kirja põhjal väita, mis oleks õige, kas panna laps kooli või mitte. Saate usaldada ikka nii iseenda tähelepanekuid kui ka lapsega tegelevaid spetsialiste. Palju oleneb ju kindlasti sellest, mis peaks juhtuma, et laps saaks kooliküpseks ja julgeks õpetajatega suhelda. Võimalik, et poiss vajab esialgu lihtsalt kogemusi, kus ta saab küsida kõike, mida tahaks ja vastata, kartma eksida. Kas aasta samas lasteaias, samades tingimustes, samade õpetajatega võiks tulla selles muutusi? Võib olla vajab ta näiteks rohkem individuaalsemat lähenemist, üks-ühele suhtlemist, väiksemat gruppi ja talle sobival viisil ennast väljendada. Kas tuleb kõne alla mõni lastering või huvikool, kus poiss saaks teistmoodi õppimist, uusi kogemusi. See ei pea ju olema vaid koolitunni moodi olukord, kus õpetaja annab korraldusi ja küsib küsimusi. See võib olla ka mõni arendav ja mänguline tegevus, mis poissi julgustaks, kus on võimalusi näidata initsiatiivi ja kogeda suhtlemist, olla uudishimulik, saada eduelamusi. Ka kodus julgustage poissi iseseisvusele, arutlege temaga erinevaid maailma asju ja reegel võiks olla selline, et kõik arvamused on lubatud, üksi küsimus ei saa kelle poolt arvustamist ja mõtted ei ole õiged ega valed. Kui mõni asi ei tule nii välja nagu laps tahaks, siis ikka vältige hinnanguid ja kindlasti kriitikat. Vahel ongi asi selles, et juba varakult lapsed kogevad, et täiskasvanutel on olemas varuks hinnangud, mis on hea-halb, õige-vale, mida tohib laps küsida, mida ta peab oskama jne. Laps peab saama sellest pingest vabaks, et ta peab pidevalt vastama kellegi ootustele ja saama hinnatud kellegi poolt.
Niisiis, mida te ka ei otsusta sügiseks, ikka on hea, kui pöörate tähelepanu sellele, et laps saaks uusi kogemusi suhtlemiseks, enesekindlust, ei kardaks eksimusi ja et tema kooliminek ja õppimine käiks rõõmuga. Vahel on tõesti liiga vara, et olla koolitunnis ja täita etteantud nõudeid, istuda vaikselt, olla korralik, suuta keskenduda jne. On ka neid koole, kus esimesel aastatel võimaldatakse lastel pingevabamalt ja loomingulisemalt uusi teadmisi saada ja kooliga kohaneda. Niisiis tasub otsida võimalusi poisile selliseid kogemusi pakkuda, enne kui ta koolipinki istub.
