Tere mul selline mure.Mul on 4 aastane poiss aga võimatu on temaga õues käia kuna seal ei kuula sõna ja jookseb minema.Ohutunnet tal üldse pole jookseb tee peale ja pakub nalja kui järgi jooksen ja ei oska midagi ette võtta et see muutuks.Ja EI sõna ta ka ei tunnist kui ütlen palun ära mine sinna või palun ära tee seda siis talle rohkem pakub see nalja ja lasteaias ka sama probleem Kuidas peaksin käituma või mida tegema?
Olete mures oma poja pärast, kes õues sõna ei kuula ja plehku pistab.
Kirjelduse järgi tundub mulle, et teie kahe vahele on tekkinud midagi võimuvõitluse taolist: teie püüate kehtestada oma reeglid, kuid poiss paneb oma reeglid vastu. See olukord on sage tekkima, põhjuseid on palju ja erinevaid, alates vanema „tühjast tassist“ – sel juhul lihtsalt ei suuda olla kannatlik ja mõistev - , kuni liigse jõu kasutamiseni kasvatuses.
Teie kirjelduse järgi tundub, nagu ei oleks teie sõnadel poisi jaoks kaalu. Üks viis oma vanemlikku autoriteeti vähendada on liigne rääkimine. Kui vanem paneb piiri paljusõnaliselt, muutub vanema tekst lapse jaoks nagu ojavulinaks, kust on raske välja noppida seda, mis on kõige olulisem. Kui panete piiri, siis tehke seda konkreetselt ja isiklikult ja mis eriti oluline: lühidalt. Teie sõnum peab olema kooskõlaline: tekst, keha ja silmad rääkigu sama juttu. Kui keelate lapsel minema joosta ja samal ajal jooksvat last taga ajate, on keeld mänguga segamini ja laps ei saa aru, mis toimub ja mis ema tahab.
Vastutus lapse elu eest lasub vanemal. Lapsel puudub võime tajuda ohte sellisena, nagu nad elus on (lapsel ei saa olla adekvaatset ohutunnet – tal puudub kogemus ja teadmine, ta ei saa ka aru surma lõplikkusest). Seetõttu on väga oluline olla selge ja järjekindel neis olukordades, kus lapse käitumine võib ohtu seada tema elu. Neis olukordades ei ole kohane last paluda – see peab olema korraldus. On asju, mille üle ei vaielda: lapsel on keelatud minna autoteele, suure tee ääres hoiab ema lapsel käest kinni, ka kaubanduskeskuses vm rahvarikkas kohas peaks olema kindlad kehtestatud reeglid jms. On loomulik, et neid olulisi korraldusi peame lastele andma korduvalt – laps on ikkagi vaid laps.
Piiri panemine rangelt ja järjekindlalt kuulub kasvatuse juurde, kuid loomulikult pole see kogu kasvatus, vaid ainult osa sellest. Lapsega on kindlasti vaja teha ka koostööd, anda talle eakohast otsustusõigust, on vaja kuulata, toetada ja mõista. Vahel vanematel lähevad asjad lihtsalt segamini, ja läbi rääkima ja liigselt kuulama asutakse teemades, kus peaks kehtima vanema kõigutamatu reegel ning paindumatu ollakse seal, kus laps saab kaasa rääkida ja ennast tähtsana tunda selle kaudu, et temaga ja tema piiridega samuti arvestatakse. Võimuvõitlus tekibki osaliselt sellest, et laps soovib tunda, et on tähtis ja saab selle tunde kätte selle abil, et on allumatu.
On palju valdkondi, milles laps saab tunnustust ja tähtisolemise tunnet: laps saab näiteks olla tähtis oma ettepanekute kaudu, mida vanemad kuulda võtavad (laps ütleb ise, mida selga panna; teeb ettepaneku, kuhu nädalavahetusel minna, keda kutsuda sünnipäevale, mida teha õhtusöögiks jne). Kui vanemad kuulavad oma last, pühendavad talle piisavalt aega, mängivad temaga, teevad koos meeldivaid ühistegevusi, on valmis last toetama ja mõistma, siis see kõik on samuti hea alus koostöö sünniks. Head suhted põhinevad ikka mõistmisel, usaldusel ja koostööl. Kui need asjad on korras, on lapsel ka kergem usaldada vanema korraldusi ning võimuvõitlus jääb ära.
