Mul on südamel see, et lapsel ei lähe koolis mõnede klassikaaslastega suhtlemine kõige paremini. See ongi olnud tema nõrk külg - sotsiaalsed oskused. Samas aeg on asja parandanud ja eelkõige olen meeletult ise lapsega tööd teinud. Praegu on kodustes ja ka seltskonnatingimustes tegemist väga vahva ja hästi toime tuleva poisiga. Ta on tundlik, empaatiline, sõbralik, mänguline ja naljakas ning nutikas. Laps on liialt naiivne, lihtne, otsekohene ent praegu kooli situatsioonid seda "probleemi parandavad". Laps on ka väga püsimatu ent suudab õppetöödele keskenduda (ja ka muudele teda huvitavatele tegevustele). Tahab väga suhelda ja seda just aktiivsete lastega (no ikka need, kellega probleeme tekkima hakkab). Muidugi nendega ka kes ise tema vastu huvi tunnevad. Samas nagu mainisin on ta väga tundlik, õigluse-ebaõigluse suhtes ja kui ta tunneb, et talle tehakse ülekohut siis ta keeldub suhtlemast lõplikult, jonnakalt või koguni võib endast välja minna (midagi loopida, kedagi lüüa). Selline vihahoog on aga ümbruskonnale mõistetamatu, vastuvõetamatu ja hirmutav. Ta võib ka teisi hirmutavaid sõnu, väljendusviise kasutada, mis on jäänuk varasemast lapseeast. Tihti on lapsel madal enesehinnang, mille kallal pidevalt töötame. Samas, see on paranenud märgatavalt. Praegu on tegemist mõnede rahutute klassikaaslastega, kellega suhted ei laabu ja kes kipuvad narrima ja kiusama, kuna teise endast välja viimine on ju huvitav. Olen saanud lapse niikaugele, et tema kaklusi ja tülisid mingil juhul ei alustaks ent kuidas toimida vastastikuste provokatsioonide korral? Veenda last, et kui sind 10 korda päevas provotseeritakse, narritakse ja togitakse, solvatakse või isegi lüüakse siis sa ei tohi endast välja ikkagi minna? Aga mida siis teha? Õpetajaga vestlemisse ma enam eriti ei usu. Terve see aasta on jäänud laps "süüdi" enamustel juhtudel. Õpetaja ei vaevu pärast paari konflikti ja segadusi tema ja lapse vahel enam last toetama ja uskuma. Sõnades ehk küll ent tegudes mitte. Õpetaja kuulab pigem juba hästi luisata oskavaid klassikaaslasi kes kooris väidavad, et nemad ei ole "midagi teinud" ja laps mõtleb kõik välja. Tihti lükatakse ka muude pahanduste süü tema kaela. Laps on nii naiivne ja lihtne, et ei oska ennast kaitsta ega väljagi keerutada, väidete ümber lükkamisest rääkimata. 75% päevadest tuleb laps kurvalt koju ja ütleb, et JÄLLE kiusati (ikka needsamad poisid). Küsisin õpetajalt, et kuidas siis sellega on... Ei, tema ei näe ega tea, pole sellist asja. Samas, olen olnud koosviibimistel, ühistegevustel ja sel ajal kui õpetaja teiste vanematega vestleb ja lapsed mängivad - näen oma silmaga missugune terror tegelikult toimub. Aga muidugi mitte õpetaja silma all. Kuidas saaksin edasi kasvatada, suunata ja õpetada oma 8 aastast poega saavutamaks paremaid sotsiaalseid oskusi sellistel tingimustel? Koolipsühholoog on ka kummaline - algul justkui hakkas poistega tööle ja pärast kadus sootuks, kokkulepetele vaatamata ei mingeid kontakte. Õpetaja kahjuks on vähekogenud, peab ennast ja oma otsuseid ülimalt oluliseks, õigeks, A ja O ning mulle tundub, et aktiivsest kuulamisest pole ta vist kuulnudki. Kuidas saaks küll lapsele õpetaja tuge ja usaldust või oskust toime tulla narrijatega? Sest seis on praegu selline, et "õpetajale ma küll rääkida ei saa, ta ei usu mind mitte kunagi".
Mida soovitate?
Küsite kuidas õpetada oma pojale paremaid sotsiaalseid oskusi, kui õpetaja toetus tundub väike olema. Küsite ka, kuidas õpetada lapsele oskust toime tulla narrijatega.
Oli hea meel lugeda, et olete oma poja arenguliste iseärasustega väga kursis ja olete tublisti panustanud, et last toetada.
Koolikiusamine on probleem üha enam. Eestis 10 astat tagasi läbiviidud uuringus selgus, et isegi 10 % lastest tunneb end mõnikord kiusatuna, paraku 9% lapsi tunnistas, et on esinenud olukordi, kus nad ise on olnud kiusaja rollis. Kiusatakse tavaliselt lapsi, kes mõneti erinevad teistes, kel ei ole sõpru või kes oma käitumisega mingil kombel teisi tüütavad. Kool on keerukas mehhanism ja üsna tihti ühiskonnas toimuva elu peegeldus. Üldjuhul ei saa me väga palju muuta seda keskkonda, kus meie laps viibib siis, kui meid juures ei ole. Ainus hea võimalus tundub olema lapse iseseisvuse toetamine. Lapsele võiks juba varakult selgeks saada, et on ok, kui maailmas ei ole ainult head asjad ja meeldivad olukorrad ja et mõnikord mõistavad inimesed üksteist valesti ja mõnikord on ka kõige paremad sõbrad ebaõiglased ja on normaalne, kui inimene ise mõnikord vigu teeb. Seda saaks lapsele selgitada, kui laps tuleb järjekordselt koolist koju ja midagi häirivat on koolis juhtunud. Loomulikult ikka alustades aktiivse kuulamisega ja siis vajadusel selgitustele üle minnes ja siis jälle tema reaktsiooni toetades, kuulates. Selline probleemi käsitlus on võimalik siis, kui te ise usute, et vaatamata paljudele ebameeldivustele, on maailm siiski tore ja turvaline koht. Tegelikult tihti lapsed ongi tugevamad, kui me arvame. Nad kohanevad kiiresti uue olukorraga, kui me vaid ise suudame olukorraga leppida. Kui aga lapsevanem ei lepi olukorraga ja igal võimalikul viisil näitab välja oma tundlikkust ning väljendab oma muret ja kartust kasvõi näiteks sõbrannaga rääkides, siis võib üsna kindel olla, et see lapsele edasi kandub.
Kuna käes on juba suvi, siis oleks tore, kui poeg saaks mõne teise lapsega sõbruneda. See tekitab eneseusku ja annab ka suhtlemiskogemust. Iseseisvuse toetamisel on oluline, et lapse saaks võimaluse korral teha ise valikuid, et ta saaks tunnustust, kui on pingutanud. Ei ole vaja liiga palju uurida ja küsida, sest küsimus mõjub tihti kontrollina. Julgustage, et probleemse olukorra puhul saaks ta ise lahendusi pakkuda. Kui laps küsib või ootab teie arvamust, siis tasuks esialgu uurida, kas tal oma nägemus asjast. Selline tegusemine aitab loodetavasti lahti saada ebasobilikust “sildist” ja annab lapsele võimaluse näha end teises valguses- tugevana, otsustajana ja kasvõi vajadusel andestajana. On tõenäoline, et selline rollimuutus aiatab leevendada suhtlemisprobleeme koolis nii teiste lastega kui ka õpetajaga.
