Tere! Tunnen suurt muret oma lähedase sugulase lapse pärast, kellel on probleeme koolikohustuse täitmisega. Poiss käib kolmandas klassis ning tihti keeldub kooli minemast. Ka kodutöid ei taha ta teha. Probleemi teeb hullemaks asjaolu, et poisi vanemad isegi ei proovi olukorda parandada. Koduseid koolitükke aitab lapsel teha naabritädi. Kodus ütlevad vanemad lihtsalt, et neil ei ole kannatust selleks ja neid ka keegi ei aidanud kodus omal ajal. Popitatud koolipäevade kohta kirjutavad vanemad tõendi, et puudus haiguse tõttu või kodustel põhjustel. Kahjuks on vanemate poolt hakanud unarusse jääma ka lapse välimuse eest hoolitsemine. Näiteks ei saanud poiss ühel päeval kooli minna, sest riided olid mustapesukorvis (mustad ja pesemata) ja koduriietega ta ei tahtnud kooli minna. Samuti jäi osalemata jõulupeol, sest peoriided olid mustad ja ettevalmistamata lapsele. Kodus huvitub laps ainult arvutimängudest. Vanemad ei ole proovinud neid ka ära võtta ja põhjendavad seda sellega, et need ju lapse omad ja kuidas neil on õigus ära võtta. Kahjuks on poiss vanemate suhtumist hakanud üle võtma ning hea naabritädi saab üha tihedamini poisi ülbitsemise osaliseks (a´la "sina ei ole mulle ütleja" jne). Kuna tegemist on ikkagi sugulasega ja muidu toreda/armsa poisiga, ei saa seda olukorda niisama pealt vaadata. Tahaks aidata, aga ei oska. Oleme proovinud vanematega rahulikult ja mittesüüdistavalt rääkida, kuid iga kord tõmbuvad nad kohe kaitseasendisse ja nähvavad "kasvata oma lapsi, mitte meie oma". Kas Te oskate nõu anda, mida teha, kuidas asjale läheneda või soovitada ka mingit kirjandust ja lugemismaterjali mida ise lugeda ja ka vanematele soovitada?
Tõepoolest võib olla väga raske leppida sellega, et meie võimuses ei ole teatud asju muuta. Vahel tuleb leida endas jõudu, et kummardada teiste inimeste saatuse ees. Teinekord aga saab ja ongi vaja sekkuda ja aidata. Aitamiseks on vaja muidugi selgusele jõuda, mida see perekond kõige rohkem vajab. Kirjast ei selgu, mil viisil olete perega seotud ja kuidas olete teadlik pere raskustest ja pingutustest. Olete kursis nii lapse käitumise, harjumuste kui ka hinnetega. Saan aru, et teie peamine mure on, et vanemad ei ole piisavalt pühendunud lapse eest hoolitsemisele ja tema toetamisele. Te näete, kuidas lapsel ei ole kooli jaoks piisavalt motivatsiooni ning tahaksite last kuidagi aidata.
Alustada tasub tõsiasja teadvustamisest, et tõeline abistamine algab siirast mõistmisest ja aktsepteerimisest. Igale lapsele on tema vanemad ja vanemate heaolu kõige olulisemad. Kui vanemad ei jaksa mingil põhjusel lapse jaoks kas emotsionaalselt või ka füüsiliselt kohal ja avatud olla, siis tasub märgata, mida need vanemad tõeliselt vajavad. Iga inimene vajab alati mõistmist. Seega esimese sammuna võite endasse kuulata, kas suudate neid vanemaid mõista. Ütlete, et vanemad ei proovi olukorda parandada ja neil ei ole kannatust õppimisega tegeleda. Põhjuseid võib olla siin erinevaid – nende jaoks ei ole olukord probleemne, neil ei ole jaksu, ei ole teadmisi või oskusi. Selleks, et nii teie kui ka vanemad ise olukorda selgemalt mõistaksid, on kasulik neid aktiivselt kuulata.
Aktiivne kuulamine on see, kui me püüame mõista, kuidas teine olukorda näeb. Aktiivseks teeb kuulamise see, kui me ümber sõnastades kontrollime, kas saime teisest õigesti aru. Aktiivne kuulamine tähendab ka seda, et püüame astuda nö teise kingadesse ja mõista, milliseid tundeid see inimene tunneb ja ka seda talle tagasi peegeldada, et ta saaks nõustuda või täpsustada. Aktiivse kuulamise eeldus on usaldus, et inimene teeb endast parima, kui ta ise on piisavalt toetatud. Kui inimene tunneb, et teda usaldatakse ja mõistetakse, siis on see hindamatu väärtusega kingitus, mis aitab inimesel endast jõudu leida, et probleeme parimal viisil lahendada.
Kirjast ei selgu, perekonna probleemide iseloom ja tõsidus. Kui probleemid on väga tõsised, siis saab pöörduda ka kohaliku lastekaitse või sotsiaaltöötaja poole. Kuna lapsega tegeleb igapäevaselt ka kool, siis tõenäoliselt oskab ka kool kutsuda vanemaid koostööle või otsida neile vajadusel abi. Kui on olemas heatahtlik naabritädi, kes tahab last õppimisel aidata, siis on see väga tore. Kuid loomulik on ka see, et peale vanemate ei saa keegi kolmas hakata last kasvatama. Laps kuulab vaid nende inimeste mõjutusi, kes on lapsega loonud piisavalt sügava, isikliku ja armastava suhte. On loomulik, et lapsed ei kuula neid, kes ei ole last piisavalt kuulanud. Sama kehtib ka täiskasvanute kohta Kui tahate, et need vanemad teie mõtteid kuulda võtaks, siis peate enne võtma piisavalt kuulda nende mõtteid, tundeid ja kogemusi.
Kokkuvõtteks võib öelda, et üldjuhul on parimaks abistamise viisiks aktiivne kuulamine, mis tähendab siirast ja sügavat mõista püüdmist. Kui olukord on lapsele reaalselt juba ohtlik, siis tasub pöörduda lastekaitse või sotsiaaltöötaja poole. Olemas on ka üleriigiline tasuta lasteabi nõuandetelefon -116 111, sealt võite küsida nõu ja teatada vajadusel lapsest, kes ei saa piisavalt hoolt ja tähelepanu. Täiskasvanutena saame aga pakkuda üksteisele hoolimist ja tähelepanu, kui näeme, et selle järgi vajadus on ja tunneme, et meil endal jätkub piisavalt energiat ja tahtmist. Mõistvat tähelepanu ei ole kunagi liiga palju! Aitäh, et kirjutasite ja tahate aidata!
Aktiivse kuulamise ja motiveerimise kohta soovitan lugeda Faberi ja Mazlishi raamatut „Kuidas rääkida lastega nii, et nad õpiksid kodus ja koolis“. Lisaks on võimalik saada palju vajalikke oskusi Gordoni perekoolist ja Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“.
