Tere mure siis sellinne ,mu poisslaps 1,4 kuune armastas käihja hoius ja teiste lastega mägimisest .Alati kui läksime mänguväljakule ,külla tuldi või laevaga sõitsime ja ta mängis mängutoas oli ta rõõmus ja kilkas .Kuskil 1,5 tagasi hakkasin teda harjutama hoiuga 1 kord nädalas ,mõned tunnid algul talle hullult meeldis ei pannud tähele kui ema isegi ära läks ,kohe teistega mängima.Nüüd 2 viimast korda on olnud nii ,et laps alguses nutab aga kasvataja suudab maha rahustada ja ma olen veel ukse taga kuulen et nutt on lõppenud ja kõik on korras .Kuigi ta tahab ka väga mu süles olla ,mida ennem polnud ,imestasingi veel et mul nii juge laps .Nüüd olukord sellinne otsustasin trenni minna ja lapse mängutuppa viia ka mõned korrad nädalas ,aga 1 päev me läksime kohale ja laps nii õhinal hakkas kohe toimetama ,läksin siis minema ,nägin et pisikesel tuli nutunägu ette aga kasvataja võttis ta kohe sülle ja oli korras.Siis mingi 40 min hiljem helistati ja öeldi et tulge järgi laps nutab lakkamatult ,läksin sinna ta vaeseke oli endast väjas .Kui siis päev hiljem viisin uuesti oli ta nii krampikult minus kinnio istus süles 15 min kui hakkas ringi vaatama ja üritasin korraks minna ära ta kohe nuttis .Miks see nii kas tal nüüd mingid halvad kogemused mängutoast? Kahjuks meie lapse isal pole aegagi meie jaoks ja hoid oli ainuke lahendus.Mis edasi teha kas loobuda sellest mängutoast ja ainult hoidu viia või harjutada veel? Oen tõesti mures kas võidi talle haiget teha ? Jäädes vastust ootama .
Tänud ette .
Paistab, et teie laps tunneb end üldiselt turvaliselt ja hästi – tahab mängida ja huvitub uutest kohtadest ja inimestest. Selles vanuses laps hakkabki tavaliselt emast pisut eemalduma ning talle pakub huvi maailm, mis tema ümber on. Samas on vanemate kohalolu siiski väga oluline. Laps vajab, et ehmatades või muid tundeid tundes oleks ema või isa, kes aitaksid rahuneda ja pakuksid turvatunnet. Kirjast saan aru, et kuni viimase korrani mängutoas sai ta rahulikult ja rõõmsalt hakkama. Viimasel korral tekkis tal aga hirm ja ta ei saanud aru, kas ja millal emme tagasi tuleb. Lapsed ei oska veel aega tajuda. Üks hetk ema äraolekut võib tunduda vahel terve igavikuna. Raske on öelda, kas ta sai haiget, ehmatas või toimus midagi muud ootamatut, kuid ta vajas äkitselt teie kohalolu. Ta ehmatas ja nüüd tuleb anda lapsele aega, et turvatunne saaks taastuda.
Varem ei pruukinud ta olla kogenud, et ema võib ka päris ära kaduda. Nüüd ta sai kogemuse, kus ema ei olnud ja on loomulik, et ta mõnda aega klammerdub. Laps kontrollib tõenäoliselt rohkem kui varem, kas ema on kohal või mitte. Selles vanuses lapsed alles õpivad rahunemist ja vajavad selleks ema. Ema aitab lapsel rahuneda, kui ta peegeldab lapsele tema tundeid („Jaa, sa ehmatasid… “, „Jah, emme on siin…“, „Ma näen, et sa oled kurb ja otsisid emmet“). Kui laps tunneb, et ta on mõistetud, siis õpib ta tasapisi ka ise oma tundeid mõistma ja nendega toime tulema. Lastes toimuvad selles vanuses päris keerulised ja olulised psühholoogilised protsessid, mis pealtnäha ei pruugi silma torgata. Paaril järgneval aastal laps jätkuvalt eraldub, iseseisvub ning õpib ise ennast rahustama. See kõik nõuab palju vanema poolset toetust.
Lapsel aitab turvatunnet säilitada ka mõni oma kodune mänguasi. Hea, kui laps saab kaasas kanda midagi oma, mis aitab ka emme äraolekul kodust tunnet säilitada.
Kokkuvõttes on vaja kuulata ja vaadata, mida laps vajab ja kui kaua ning millal on ta valmis jälle ilma emmeta jääma. Võib-olla oleks vajalik, et olete mõne korra koos lapsega mängutoas. Pole vaja last liigselt julgustada, sest turvatunde taastudes hakkab lapsel jälle huvi tekkima mänguasjade ja teiste laste järele. Samas on oluline teie enda sisemine rahulik hoiak ja lapsele kinnitamine, et emme tuleb tagasi (ka teisest toast näiteks). Lapsel on vaja saada piisavalt kinnitust ja kuulda ka sõnadega, et emme tuleb peale „ära kadumist“ jälle tagasi. Selles vanuses laps ei mängi veel päriselt teiste lastega. Teised lapsed on pigem nagu põnevad mänguasjad, keda on põnev vaadata ja uudistada. Päris koosmängimine tuleb alles paari aasta pärast ja siis on lapsel ka lihtsam emast eemal olla.
Loodan, et lapse turvatunne ja uudishimu taastuvad peagi ning saate taas trenni minna.
Nutust ja lapse tunnetega toimetuleku toetamisest soovitan lugeda lisaks Aletha Solteri raamatut „Nutt ja jonnihood“.
