Tere, Mure järgmine: Minu laps ei taha minna lasteaeda. Eelmine aasta hakkasin harjutama ja ei kuidagi. Ööd olid rahutud ja nutused. Siis tegin pausi ja viisin see aasta uuesti lasteaeda. Sama teema, nutab et emme ära mine ära ja et mina ütlen siis lasteaias pahasti (ropendab). Ja kui õhtul järgi lähen, siis kasvataja räägib, et terve päev nutab ei lase ennast lohutada ja ei söö, ainult vett ja leiba. Täna siis kasvataja ütles, et laps vajab psühholoogilist abi, et see ei ole normaalne kuidas ta käitub. Ta ei lase teistel lastel ka keskenduda.
( Lasteaias ei ropenda kordagi aga niikui mina lähen hakkab kõiki saatma).
Loodan, et sain kuidagi oma mure lahti seletatud, kuidas peaksin käituma? Kas on vaja tõesti psühholoogilist abi või läheb see aeg mööda?
Saan aru, et lasteaeda minek on lapse jaoks mingil põhjusel väga keeruline ja tahate mõista, mis selle põhjus võiks olla. Otsite võimalusi, kuidas ise käituda, et oma last paremini toetada ja aidata tal lasteaiaga harjuda.
Nii lapse kui ka kõigi täiskasvanud inimeste käitumise all on mõtted, tunded ja vajadused. Käitumine on kõigile näha, kuid mõtteid, tundeid ja vajadusi mitte. Kui tahta, et laps käitub teisiti, siis on vaja tegeleda tema vajaduste, mõtete ja tunnetega. Tihti on keeruline olla teadlik nii oma tunnetest ja vajadustest ning veelgi enam lapse omadest. Sel põhjusel on täiesti normaalne käia vahel psühholoogi juures, kelle abiga on lihtsam mõista nii enda kui ka lapse käitumise all olevaid põhjuseid. Psühholoogi abiga on võimalik muuta enda jaoks nähtavamaks see, mis argitoimetuste juures jääb nägemata ja tekitab seega arusaamatust. Seega toetan soovitust, et konsulteerida psühholoogi juurde, et täpsemalt enda ja lapse probleemist rääkida ning otsida koos, millised edasised sammud võiksid olla lapsele abiks.
Kindlasti on väga hea ka ise võtta aega, et kuulata oma last ja ennast sügavamalt ning lugeda ka näiteks raamatuid, mis aitavad mõista laste käitumist, arenguvajadusi ning laste ja vanemate vaheliste suhete mõju lapse käitumisele. Kahjuks ei saanud ma kirja põhjal teada, mida olete juba proovinud ja mida mitte. Võib öelda, et lapsed teevad alati täiskasvanutega koostööd, kuid seda võib olla esialgu raske näha. Kirjutate, et laps ütleb enne lasteaeda jäämist, et hakkab ropendama. Lasteaias seda ei toimu, kuid teid nähes hakkabki ta ropendama. Siin oleks oluline märgata, kuidas te reageerite sellisele lapse käitumisele ja mida teete. Võib oletada, et lapse arvates on see teema teie jaoks nii oluline, et ta saab sellise tegevusega teie tähelepanu endale. Lapsed teevad vahel midagi, mis aitab luua vanematega kontakti, isegi kui see kontakt tuleb läbi riidlemise või ärrituse. Lapsed vajavad üle kõige vanema tähelepanu ja kontakti, isegi kui see väljendub negatiivselt. Sel juhul tasub otsida võimalusi, kuidas hakata aina rohkem andma tähelepanu positiivsete ja toredate tegevuste kaudu ning mitte anda emotsionaalset tähelepanu mittesoovitava käitumise eest.
Lapsel on muidugi eriti oluline näha ka ema vajadusi ja väärtusi. Seega peaks laps kuulma teie vajadusi, miks ta peab lasteaias käima. Laps peab nägema, et ropendamine ei ole teie jaoks sallitav viis rääkimiseks. Laps peaks õppima tundma teid, kui isiksust aina rohkem. See aitab emast eralduda ja õppida ka ennast nägema eraldi oleva inimesena. Mida parem suhe on lapse ja vanema vahel ja mida rohkem laps vanemat isiksusena tunneb, seda rohkem on vanem lapsele eeskuju. Tasub panustada avatud ja emotsionaalselt turvalise suhte loomisesse ning usaldada kannatlikult, et tulemused tulevad mõne aja pärast.
Ennast õpib laps tundma läbi selle, kui vanem kuulab last aktiivselt. Kui laps nutab, siis lohutamise või selgitamise asemel püüab vanem mõista lapse kogemust ja sõnastab seda siis lapsele tagasi („Sa ootasid emmet ja ei tahtnud olla lasteaias“, „See tundub sulle väga ebaõiglane, et emme su siia jättis“, „Sa oleksid tahtnud koos emmega kodus olla“, „Sa ei tahtnud lasteaias süüa“ jne ). Laps võib esialgu lihtsalt kinnitada või ümber lükata ja täpsustada ning võib-olla edasi nutta. Laps õpib tasapisi ise enda tundeid ja kogemusi sõnastama ning siis on tal kergem oma emotsioone juhtida ning ennast teistele ka muul viisil väljendada, kui läbi nutu.
Selguse suurendamiseks ja ideede saamiseks tasub ikka ka psühholoogiga konsulteerida. Raamatutest soovitan Aletha Solteri „Nutt ja jonnihood“, A.Faber ja E. Mazlish „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata nii, et nad räägiksid“, T.Gordoni „Tark lapsevanem“.
