Tere,
Minu mure seisneb selles, et meie kolme aastane poja ei suhtle lasteaias ei õpetajatega ega lastega. Lasteaias hakkas poja käima eelmise aasta sügisel, seega oli ta siis kahe aastane ja sel aastal jätkasime uues lasteaias. Mõlemas lasteaias on probleemiks see, et laste ja õpetajatega ta ei suhtle, nii kui mina või isa laspele järgi läheme on poiss julgelt meiega suhtlemas ja räägib kõik jutud ära. Mõlemas lasteaias õpetajad ainult imestavad, et oi see poiss räägib tegelikult nii palju. Jah, kodus autos ja igal pool mujal, kus oleme meie issiga kaasas on poja väga, väga jutukas ja üldiselt saavad ka kõik tema jutust aru. Kodus püüan ikka pojale rääkida, et räägi täna õpetajatega ka, kuid alati ta ütleb mulle, et ei taha. Kas saaksin ise midagi teha või on meie lahenduseks siiski vaid psühholoogi poole pöördumine.
Suured tänud.
Ma saan aru, et teie laps suhtleb oma pereliikmetega innukalt ja arusaadavalt. Lasteaias on poiss vaikne ja tagasihoidlik. Kirjast ei selgu, kelle jaoks on lapse vaikne olemine probleemiks ja milles probleem täpsemalt seisneb. Kas laps ise paistab õnnetu? Või on kasvatajatel raske, kui laps ei räägi ega väljenda ennast? Või veel midagi muud? Lapsed on juba sünnipäraselt erinevad oma temperamendilt ja ka vajaduselt teiste inimeste järgi. Mõnel lapsel on suur huvi erinevate inimeste vastu ja teisel seda ei ole. Täiskasvanutel on tavaliselt mugavam nende lastega, kes on väga rõõmsad ja huvituvad suhtlemisest. Aktsepteerimist vajavad aga ka need lapsed, kes ei armasta võõrastega suhelda ega huvitu teiste inimestest nii palju.
Suhtlemist ja avatust võib mõjutada ka turvatunne. Kui laps ei tunne end veel lasteaias piisavalt turvaliselt, siis ta ei kiirusta ka rääkima ega teistega mängima. Oluline on märgata lapse vajadust ja aidata tal kohaneda. Kui lapsel pole piisavalt turvaline, siis on vaja emotsionaalset turvatunnet luua. Selleks on hea last kuulata ja peegeldada tema hirme või kahtlusi ja arvestada tema vajadustega. Lapsel on vaja tunda, et täiskasvanu mõistab ja jääb kohale. Lapsel on vaja leida sõnad oma sisemisele ebamäärasele tundele. Kui laps näiteks ütleb, et ta ei taha õpetajale rääkida, siis tasub lihtsalt peegeldada ja väljendada mõistmist: „Sa ei taha õpetajale rääkida sellest… sulle meeldib emmele rääkida…“. Lapsed vajavad aega ja mõistmist. Kui laps saab rahulikult vaadata, kuidas lasteaias teised lapsed ja kasvataja käitub ning see tundub talle ühel hetkel turvaline ja huvitav, siis ta hakkab seda samuti tegema. Vahel võibki kohanemine võtta väga kaua aega. Kindlasti tuleb ka arvestada lapse vanusega. Kolmene laps alles hakkab teiste lastega koos mängimise vastu huvi tundma. Väiksemad lapsed võivad mängida koos, kuid nad ei tee veel päriselt koostööd.
Te küsisite ka psühholoogi poole pöördumise kohta. Ma ütleksin nii, et see samm ei pea oleme viimane, siis kui midagi muud enam üle ei jää ja probleemid on hirmus suured. Psühholoog on spetsialist, kes on õppinud oma eriala ning kellega võib konsulteerida alati, kui küsimusi tekib. Perekeskuse Sina ja Mina nõustajad on väga head just selles osas, kuidas ilma võimuvõitluseta suhelda ning kuidas laste igapäevaseid pingeid aidata maha võtta. Häid ideid võite ka raamatutest leida (www.print.ee):
Faber, Adele; Mazlish, Elaine „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid“ Canopus 2008
Gordon, Thomas "Tark lapsevanem" Väike Vanker 2006
