Tere, mul on 7-aastane tütar, kes läks sel aastal kooli. Kooli algus on läinud igati positiivselt, kuid mul on mure ühe lapsele iseloomuliku käitumismustri pärast. Alustades varasemast, siis lasteaias oli tütrel sõbranna kellega nad esimesest päevast peale suureks sõbraks said. Nad mängisid pidevalt koos ja olid täiesti lahutamatud. Laste kasvades aga sain kasvatajalt signaali, et võiksin lapsele rääkida, et ta teistega ka ikka mängiks. Ta olevat liiga sõltuvuses oma sõbrannast, s.t ilma sõbrannata ei osanud justkui midagi ette võtta ja teistega ei tahtnud mängida. Siis kui mängis teistega, siis oli ikkagi kurb, et sõbranna, kellega ta tegelikult mängida tahaks ei anna talle tähelepanu. Teised lapsed olid justkui hädaabi. Juhtus see, et laste kasvades hakkaski sõbranna tundma, et minu laps "ahistab" teda sellega, et ta ise ei mängi teiste lastega ja sõbrannal ka ei tahtnud lasta teistega mängida.
Nüüd koolis tundub korduma hakkavat sama muster. Laps sai endale toreda pinginaabri, kellega praegu on suurepärane klapp. Rääkisin lapsega, et ta võiks ikka teiste lastega ka tutvust teha. Näiteks ükspäev jäi pinginaaber hiljaks, minu laps pandi teise tüdrukuga paari, et koos klassi minna ja oli näha, et last see väga häiris. Ta tundis ennast ebamugavalt. Ta ise räägib, et ta ei taha ja ei julge teistega sõprust teha. Minu suurim hirm on, et kordub lasteaia stenaarium. Selline klammerdumine lõpeb ühelpäeval taas fiaskoga, kus kannataja on minu laps. Kuidas ennetada seda, et pinginaaber ühel päeval minu lapse suurest kiindumusest ära väsib, hakkab teistega suhtlema ja minu laps kõrvale jääb, kuna muutub kurvaks ja ei lähe teiste lastega suhtlema? Teie soovitustele lootma jäädes. Tänan ette!
Olete mures oma tütre pärast, kes näib liialt kiinduvat ühte sõbrannasse ning selle kõrval just nagu loobub teistest suhetest, mis teie arvates võiks samuti lapsele rõõmu ja uut suhtlemiskogemust pakkuda.
Inimene käitub ikka vajaduspõhiselt, nii ka laps. Ma ei tea, kas olete püüdnud last tähelepanelikult kuulata, et mõista, mis on sügavam põhjus seesuguseks käitumiseks. Ikka võiks lähtuda põhimõttest, et käitumist ennast ei olegi vaja mõista - aga väga oluline on püüda mõista käitumise all peidus olevat vajadust. Rahulikus õhkkonnas, kui nii lapsel kui ka teil endal on piisavalt aega-tahtmist ja pole segajaid, võiks last püüda kuulata: mis teda häirib, mis põhjustab ebamugavust, mida ta pelgab, mida tajub takistusena uute suhete loomisel. Kõik need küsimused ei ole muidugi mõeldud otse küsimiseks (ei maksa lapse kuulamisest teha ülekuulamist), vaid pigem püüdke lapse poolt väljaöeldut ümber sõnastada ja tema tundeid peegeldada. Kui laps tajub, et te tõesti püüate kõigest väest aru saada (mitte õpetada, pahandada jms), on lapsel turvaline rääkida. Sellised usalduslikud jutuajamised lapsega igasugustel eluliste teemadel aitavad kaasa teie omavahelise suhte läheduse suurenemisele ja nende "muude" teemade käigus võib tulla suurem mõistmine ka kõnesoleva probleemi osas. Avatud jutuajamised on üks hea võimalus lapsest aru saada. Kui kõne all on sõprussuhetesse puutuv, siis peaksite üheskoos mõtlema, mida võiks teha teisiti. Just lapse enda lahendused on siin olulised, et muutus saaks toimuda.
Ei ole mõtet ka võtta korraga liiga pikki samme, muutus tuleb aeglaselt, laske sel küpseda. Kuulamise ja mõistvuse kõrval saate loomulikult ka oma seisukohti avaldada: mis teie ettepanek on, kuidas te ise teeksite samas olukorras jmt. Samas ei tohi survet avaldada, lihtsalt avaldage oma arvamust, samas lapse seisukoha osas mõistvaks jäädes.
Vägisi ei saa ju midagi. Laps ei pea ju tingimata kõigiga sõber olema. Võib ju võtta ka nii, et seesugune käitumine on teie lapse eripära, ja eripäradega on vaja arvestada. Kui laps kogeb tugevaid tundeid (pettumus, hirm jms), peaks laps kindlasti saama tuge täiskasvanult, kes neid tundeid peegeldab ja normaliseerib.
Kiindumussuhete laad saab alguse kodust, neist suhetest, mida laps tajub enda ümber. Vanemate suhe, ka vanemate sõprussuhted - kõik see mõjutab last. Seetõttu võiks ehk abistav olla ka mõelda oma kodustele suhetele üldisemalt: mis lapse kasvukeskkonnas võib olla sellist, mis last mõjutab käituma kirjeldatud moel.
