Tere,
pöördun Teie poole enda jaoks suure murega.
Kasvatame 4.a. poissi (rõõmsameelne, seltsiv, hea suhtleja ja kohaneja), kes läks lasteaeda 1,9 aastaselt, mõned kuud käis eralasteaias ja siis sügisest sai tavalasteaeda.
Eralasteaias käies mingi hetk laps enam hommikuti minna ei tahtnud ja täitsa paaniliselt nuttis, et emme ära ei läheks, korduvalt pissis püksi ja kakas.
Kuna mul esimene laps oli ei osanud arvata ka, milles probleem võib olla. Küsisin erinevatelt inimestelt, mis võiks selle põhjus olla aga keegi vastata ei osanud, va vanaema, kes hakkas ütlema, et äkki kasvatajad midagi teevad.
Ma ise olin nii teisel arvamusel, et maksan ikka küllaltki krõbedat maksu, et ei usu, et seal hoidjad nii teevad, ikka hoiavad lapsi (silma ees olid ka eriti toredad). Lõpuks sai asi nii kaugele, et laps sai tavalasteaeda minna ja probleem kadus ära.
Mõne aja möödudes juhuslikult kuulsin oma lapsehoidja käest, kes käis last hoidmas kui jäi nohuseks või köhaseks, et tema kuulis oma koolikaaslase käest, kellega käis koos lapsehoidmist õppimas.
Tuli välja, et eralastekast hoidja klatsis taga nii mind kui minu last ja oli olnud väga halva suhtlemisega ning tegi minu last maatas. Tegelikult oli see täitsa juhus, et meie hoidja seda kuulis, sest tema ütles, et hoiab ka ühte sarnase nimega last ja see on küll väga tore ja vaffa poiss. Siis tegelikult tuligi tõde välja miks laps enam lastekasse minna ei tahtnud, kasvataja ei sallinud teda.
Tänaseks on tekkinud sarnane olukord, kus laps ei taha minna viimased 3kuud üldse lasteaeda, nutab paaniliselt ja sellega on kaasnenud, öösiti alla tegemised, püksi kakamine ja lisaks ei söö enam hommikuti lasteaias (söömine on talle alati meeldinud ja kus juures sööb kõike). Hommikuse söömise üle hakkasin eriti muretesema, sest ei ole minu lapse moodi.
Avastasin, et ühe kasvataja ajal kui lasteaeda läheme nutab nii paaniliselt ja täitsa endast väljas on. Lapsevanemane kujutage ette, kuidas peab vanem hommikul tööle minema ja siis tööle keskenduma, kui laps jääb sinna sellises olukorras ja kasvataja palub ära minna. Tõsisem probleem on alguses saanud just paar kolm kuud tagasi.
Lapsega rääkides, selgus et ühe kasvatajaga tõesti minna ei taha ja hakkab nutma.
Mõniaeg tagasi oli meil kasvatajaga arenguvestlus ja andsime vaikselt märku, ei öelnud otse midagi.
Tänaseks on asi nii kaugele läinud, et peab võtma midagi ette, sest endal on meeletu koorem ja tahab hinge seest süüa, tahan et laps ikka tunneb ennast hästi ja ei jää minust maha nutma.
Põhiline, mis laps koguaeg räägib on see, et ta ei taha lasteaeda minna ja nii igapäev mitukorda päevas. Hommikul tõuseb ja esimene asi, mis ütleb "EI TAHA LASTEAEDA MINNA", lisaks pissimine alla ja kakamine püksi.
Olen täitsa nõutu, mida teha, kuhu pöörduda, mis õige, mis vale? Ütlen,ära laps on samas rühmas ja lasteaias käinud tänaseks kaks lasteaia aastat.
Palun kogemusi sellise probleemiga ja spetsialisti nõu.
Kui arvestada üksnes seda, et teie laps on hakanud just 3 kuud tagasi ilmutama suurt vastumeelsust lastaeda minekul, siis võib oletada, et miski on selle konkreetselt esile kutsunud. Kui varem ei olnud sellist protesti ja siis peab olema midagi muutunud. Loomulikult on teil vanemana raske oma last paaniliselt nutvana lasteaeda jätta ja keskendumisest tööle ei tule eriti midagi välja, süda vaevab ja muremõtted ei anna rahu. Kui poja käitumises on mitmeid muutusi, tema söögiisu on häiritud, samuti kindlast perioodist alanud kakmine-pissimine püksi või voodisse annab märku tõsisemast probleemist. Peab ju olema midagi, mida ta pelgab, mis teda hirmutab, millega on tal raske toime tulla. Pole ka välistatud, et poisi eralasteaia kogemus ja praegu toimuv on mingil moel ka seotud. Näitkes võib olla midagi, mida ta juba varem koges ja praegu toimuv meenutab seda või on sarnane varasema ebameeldiva kogemusega, on see siis sarnane tema kohtlemine, nt karistamine, riidlemine, vali hääl vms. Samuti võib üks kasvataja lihtsalt meenutada kedagi. Seega tuleks olla ka ettevaatlik kellegi ennetlikus süüdistamises, kuid rääkida lasteaias oma murest ja tähelepankutest oleks kindlasti vajalik. Proovida võiks rääkida erinevate õpetajatega, abiga, miks ka mitte teiste lapsevanematega ja ka lastega. Nii saate erinevaid vaatenurki ja sellest võib kasu olla. Kui teil on aga põhjust kahelda kellegi konkreetse lasteaia töötaja lapse halvas kohtlemises, siis seda enam tuleks sekkuda ja kaasata oma mure lahendamisse ka lasteaia juhaja.
Alustada võiks aga oma lapsega rääkimisest. Kuigi seni pole ta midagi peale vastumeelsuse väljendunud, proovige siiski teemat arendada. Näiteks kasvõi nii, et julgustage teda rääkim oma päevast lasteaias, lihtsalt, mida nad tegid, mis meeldis, mida tegi heameelega, mida mitte, mida keegi tegi või ütles jne. püüdke siiski mitte liialt küsitleda ülekuulamise vormis, pigem aktiivselt kuulata ja jälgida, millest poiss ise vihjeid annab. Veel võite proovida koos joonistada mõnd päeva lasteaias või mängida lasteaeda. See võib olla väga informatiivne, eriti siis, kui otseselt rääkida oma raske. Peaasi, et saate aimu sellest, mis poissi vaevab. Arvan, et poisi muret tuleks võtta tõsiselt ja kui teil on võimalik kasutada lapsehoidjat rohkem, siis on lapse tervise huvides pigem teda mõnda aega (või mitte iga päev) lasteaeda mitte viia,vähemalt seni kuni pole teada, mis on viimaste kuude jooksul juhtunud. Kui siiski ei õnnestu teada saada, mis pojale raskusi valmistab ja kirjeldatud ilmingud jätkuvad, sh paaniline nutt, siis on veel võimalus pöörduda ka spetsialisti poole (psühholoog, lastepsühhiater).
