Mul on mure oma 3.5-aastase tütre pärast, kes käib lasteaias esimest aastat. Ta on lasteaias justkui teine laps, väga arglik ja tagasihoidlik.
Laps on tegelikult olnud suur võõrastaja alates väga väikesest peale, oli ca 1-kuune, kui juba hakkas nutma, kui teda võõra sülle anti, võõrastamine kestis üle aasta. Mis aga ei tähenda, et me oleks lapsega kodus istunud, pigem oleme palju ringi liikunud, külas käinud, muusikaringis, mängutubades käinud.
Tuttavate inimestega tunneb laps end hästi juba, on sageli nädalavahetusel -vanaema-vanaisa juures, meil käib tihti perekonnatuttavaid külas, suguvõsas on palju lapsi, kellega ta väga ilusti ja rõõmsalt mängib. Ootab alati külalisi ja soovib ka ise külla minna. Laps on ealiselt hästi arenenud, hakaks väga varakult puhtalt rääkima, 1,5-aastaselt lausetega, tunneb ammu värve, oskab mitmeid tähti. Mälu on väga hea, ette loetud jutud, salmid jäävad väga kiiresti meelde.
Sügisel läks lasteaeda harjutamine valutult, sai harjutatud väheste tundide kaupa ja kohe oli nõus sinna minema ja jääma.
Lasteaias on saanud käia muidugi vahedega, sügisel sai käia ühe kuu järjest ja siis hakkasid haigused, kus kuus kogunes lasteaia päevi ainult 4-7 päeva. Nüüd on aga laps saanud käia pikemalt, oma 1,5 kuud järjest (mitte iga päev 3-4 korda nädalas).
Just toimus arenguvestlus õpetajaga ning tema tagasiside on selline:
- kui teised mängivad, siis tema vaatab ja seisab kõrval
- kui on ühistegevused, teeb kaasa, aga väga arglikult
- kui midagi küsida, vastab väga vaikse ja tasase häälega
- vaatab pidevalt õpetaja poole hirmunud näoga, et mis nüüd tegema peab
- ei naerata, ei ole vaba, puudub säde silmist
- ei algata ise mänge, ei julge võtta mänguasju
- sõpradega räägib väga vähe
- õues ei jookse (alles siis kui vanem järgi läheb, hakkab elama ja tuleb naeratus suule)
- sööb kehvasti (istub kaua taldriku taga ja ei julge öelda, kui enam ei soovi või kui toit ei maitse)
- käske täidab kenasti, oskab ise riidesse panna, käib ise wc-s, magab ilusti lõunaund, jagab mänguasju, teistega konflikti ei satu
Sain pikaajalise staaziga lasteaiaõpetaja jutust aru, et ta ei ole sarnst last varem kohanud.
Samas laps soovib lasteada minna, tal on seal 2 sõpra, keda oleme ka külla kutsunud ja ka külas mängimas käinud. Siis mängib ja suhtleb ilusti, algatab mänge jne, nagu tavaline laps. Kui küsida, kas sulle lasteaias meeldib ja kas tahad minna, siis ütleb jah. Õhtul räägib seiku lasteaiast, mida on teinud või kellega mänginud. Õhtul koju tulles näen, et lapsed on energia ülejäägid, siis ta soovib suhelda ja näitab, mida on lasteaias õppinud, võimleb, jookseb, laulab, loeb luuletust (mida ta lasteaias kaasa ei loe). Ühesõnaga käib ta lasteaias vaatlemas ja salvestamas.
Ise ta sellest aru ei saa, et ta nagu osa ei võta, oleme ikka rääkinud, et lasteaias tuleb olle samasugune rõõmsameelne nagu kodus, juttu rääkida, julge olla. Vanemana on mul lapsest tõsiselt kahju, et ta nagu ei suuda lasteaias sellest rõõmu tunda võis siis oma emotsioone välja näidata. Ütleb, et õpetajad on toredad, ta ei karda neid, teisi lapsi ei karda. Käitumine on mõlema õpetaja puhul samasugune. Rühmas on max 13 last, kuid kui oli ka vähem lapsi 4-5 kohal, lapse käitumine ei erinenud.
Siit ka siis küsimud, kuidas saaks veel last aidata, mida peaksin tegema mina ja mida kasvataja? Õpetajad on lasteaias juba proovinud suunamist, julgustamist, siiski laps ei võta vedu. Kas tuleks lihtsalt oodata ja loota, et asi paraneb iseenesest, samas kartes, et kui selline käitumismuster lasteaias sisse jääb, siis ta ei kohanegi või tuleks pöörduda psühholoogi poole nõustamisele, et aru saada, mis selle taga on?
Lisan veel, et üks põhjus võib olla ka geneetiline, lapse ema oli suur võõrastaja väikelapsena ning isa jällegi oli ka lasteaias kehv kohaneja ning teatud määral oli kehv võõrastega suhtlemisel kuni täiseani. Samas ei sooviks, et lapsel tekkiksid suhtlemisprobleemid, mis võivad ka edasi kanduda kooli.
Teie laps paistab kirjelduste põhjal olevat igakülgselt kenasti arenenud. Ütlete, et lasteaia suhtes ei ole tal endal ka mingit tõrget ega hirmu, hoolimata sellest, et ta on seal pigem vaatleja ja salvestaja. Probleem on hetkel nii õpetajal, kes näeb lapse arglikku olemist kui ka teil, kuna kardate võimalikke edasisi probleeme eakaaslastega. Saan aru, et lapse mõlemad vanemad on olnud lapsepõlves samuti arglikud.
Nii nagu täiskasvanuid on erineva temperamendiga, nii on ka lapsed oma olemuselt erinevad. Iga lapse puhul tuleks otsida just tema tugevaid külgi ja andeid. Arglikum laps võib olla väga tundlik ja tähelepanelik. Igal lapsel on oma kingitus, mida ta on valmis maailmale pakkuma, kui seda ainult märgatakse. Teie kirjas oligi pikk nimekiri asjadest, mida laps hästi ja rõõmuga teeb. Lapse arengule ongi väga oluline, et märkate temas positiivseid külgi.
Mures olete aga lapse argliku käitumise pärast lasteaias. Kui laps on arglik, siis järelikult ei tunne ta ennast veel lõpuni turvaliselt. Igal lapsel võtab erinevalt aega uue keskkonnaga kohanemine. Tihti arvatakse, et turvalisuse tekitamiseks on vaja julgustada last käituma julgemalt ja rõõmsamalt. Tegelikult võib selline julgustamine mõjuda tagasihoidlikule lapsele vastupidiselt. Laps peab ju enda sees kogema turvatunnet ning väline julgustamine võib tekitada segadust, vastuolulisust oma sisetundega ja lõpuks vähendada ka eneseusaldust. Eneseusaldus ongi iga inimese seesmise turvatunde alus. Inimesed kogevad maailma ja inimesi erinevalt ning kui arglikule lapsele öelda, et siin ei ole midagi karta, siis saab ta kogemuse, et ta ei saagi oma sisetunnet usaldada, kuna täiskasvanud ütlevad teisiti.
Mida siis teha? Kui te märkate, et laps on parajasti hirmunud, siis saab aidata last, kui sõnastate talle tema tundeid ja püüate aru saada lapse kogemusest. Näiteks: „Sa ei taha praegu mängima minna… sa kardad natuke …“. Laps selle peale täiendab või nõustub teie peegeldusega. Ja seejärel saate uuesti peegeldada või sõnastada ümber seda, mida laps ütles. Väga suureks abiks lapsele on see, kui mõni täiskasvanu püüab näha maailma läbi selle lapse silmade ning olla hetke selles samas kogemuses koos lapsega. Ei ole põhjust arvata, et laps võibki siis kartlikuks jääda. Tegelikult on nii, et kui lapsel on hirm, siis on nagunii ja laps peab leidma oma hirmudele sõnad, et neid väljendada, enda jaoks läbi töötada ja enda seest julgust leida. Laps saab muutuda julgemaks, kui tema eneseusaldus suureneb ja ta kogeb, et teda väärtustatakse nii nagu ta on.
Esimesel aastal on tavaline, et lapsed kohanevad lasteaiaga. Mõned lapsed on küll väliselt julged, kuid jäävad ikkagi iga natukese aja tagant näiteks haigeks esimesel lasteaia aastal. Sellised kehalised või psüühilised reaktsioonid on normaalsed, kuna lasteaeda minek on lastele tegelikult ju väga suur muutus. Laste kohanemisstiilid on erinevad ning mõned lapsed tahavadki vaadelda ja salvestada ehk õppida esialgu salaja. Oluline on austada lapse isikupära.
Kui te siiski arvate, et vanematel on olnud koolis keerulisi kogemusi, mida te ei taha lapsele, siis võite muidugi konsulteerida pereterapeudiga. Pereterapeut saab aidata vaadata pere mustreid ning aidata perel neid muuta nii, et ebameeldivad mustrid ei korduks samal viisil. Meie perekeskuses võtavad pereterapeudid vastu ning lisaks võite üle Eesti leida sobiva terapeudi pereteraapia kodulehelt www.pereterapeudid.ee
Kokkuvõttes soovitan enne lapse julgustamist ja innustamist kindlasti püüda empaatiliselt kogeda, mida laps kogeb ja väljendada talle, kuidas te last mõistate. Laps võib seepeale täiendada või selgitada ja teie saate jälle peegeldada ning anda lapsele teada, et te olete tema jaoks olemas, kui ta kogeb maailma just nii nagu tema kogeb. Vahel võib laps sellise mõistetud olemise juures ka nutma hakata, mis on väga hea, sest nii saavad pinged ja hirmud liikuma hakata. Väljendatud tunded ei jää kunagi päris samaks, nad hakkavad muutuma. Täiskasvanul on vaja usaldada, et laps suudab oma hirmudega toime tulla ning olla lapse jaoks olemas. Kui vanem või õpetaja kuulab sel viisil last, siis laps leiab tavaliselt ise väga nutika lahenduse oma probleemile või küsib ise abi. Vahel piisab ära kuulamisest ning pinged hakkavad iseenesest vähenema. Julgustamine võib aga lapses segadust tekitada. Eneseusalduse tekkimiseks on vaja lapsel kogeda, et tema kogemust usutakse ja tema eakohaseid võimeid usaldatakse.
