tere
kirjutan teile et kúsida nóu seoses lasteaias káímisega ja lapse kaitumisega.
Laps on hetkel kolme aastane ja tal on táielik trots lasteaia vastu. Aasta tagasi kui laps oli 2 aastane sai laps lasteada pandudaga kuna laps oli/on memmekas( ei jaa eriti sammugi maha) siis ei kujunenud lasteaias kaimine kuigi roosiliselt. Olgu siinkohal ka mainitud et last ei pannud ma lasteaeda mitte omal vabal soovil vaid kuna erinevad inimesed survestasid seda otsust. Surve oli nii lapse isa poolt, sots tootaja poolt kui ka logopeedi poolt. ( lapse isa arvas et mul aeg ise raha teenida-laps oli 1 aastane kui lahku laksime mehega, sots tootaja arvas ka et mul oleks aeg toole asuda kau a ma ikka sots toetust taotlen ja logopeed pidas targemaks panna lasteaeda kuna siis opib paremini ráákima) Sots. tootaja leidis isegi et kui ma ise ei vii last lasteaeda siis ta voib ise lapse auto peale votta ja kohale viia.
Nii saigi septembris laps lasteaeda pandud. see oli jube aeg nii mulle kui ka mu lapsele. Kasvatajad lubasid mul temaga koos kaasas kaia nadalakese. Oli náha et laspsel on kull soov teistega mangida kuid pidevalt jalgis et ma olemas oleks. kui ma kadusingi silmapiirilt oli paaniline nutt lahti. teisel nadalal pidin aga lapse juba 4 tunniks uksi lasteaeda jatma. keskmiselt 2 kuud jai laps suure nutuga lasteaeda maha. Oli naha kuidas laps kannatas sellelabi kuna talle jargi minnes oli naost kahvatu, silma alused sinised, ise oli kuidagi tuim-istus uksi vaiba peal ja vaaatas multikat. Kui sai kusida kaua ta nuttis ja kas teistega mangis sain vastuseks alati et koik on ok jne Siis tuli ka juba lounaune magamised aias. kasvatajate sonul laabus koik hásti, olevat magama jaanud ilma nututa ja hea unega. Nuud kui juba ráákida oskab on ta maininud et ei taha lasteaeda ei taha tadi m kuna tema kasib magada aga tema ei taha jne. vahepeal peale joulupidu kais ta hea meelega lasteaias-ilmselt tuli see sellest et kasvatajatega sai raakida kuidas perearst oli kaskinud jalgida et mu last ei torjutaks vaid kaasataks igasse mangu . et kui lapsed ise nii ei mangi et siis peaks kasvatajad ta mangu suunama jne. selle aja jooksul oli ka naha et kui jargi sai minna siis mangis teiste tudrukutega koos ja oli igati róómus.
Kuid kevadel hakkas lapse sonavarra tekkima laused-koledad riided, kole muts, ara tule siia, sina ei tohi votta jne. miski útles mulle siis ja útleb núudki et sel hetkel kui ta nii raakima hakkas hakati teda lasteaias torjuma.. Sai ka kasvatajatega sel teemal raagitud kuid nemad muudkui kordasid et keegi ei torju teda ja keegi ei utle talle halvasti kuid samas igakord kui lasteaias ruhmas pilte tehti on naha kuida s minu laps seisab pidevalt uksi , voi istub uksi vaiba peal. kasvatajad kaheksi aga m'ngivad teiste lastega koos. Juulis tekkis selline aeg kus sain tóópraktikale ja pidin hakkama tóól káima. see aeg oli ka selline kus hommikuti kull virises et ei taha minna aga lopuks tegi ikka kalli musi ja laks ruhma pidevalt kusides kas ma tulen ruttu tagasi.seda aga paevani mil jarjekordelt toopraktika paevalt lapsele jargi minnes leidsin ta uksi kiige peal istumas, nuttis seal vaikselt oma ette, oli náost valge ja loid. Kui kusisin kasvatajatelt et mis juhtunud on, miks ta niimoodi uksi nutab kiideti et ahh jonnib jalle. ma ei tea miks aga seda juttu ma ei usu. sest peale seda paeva keeldub laps katekooriliselt lasteaeda minemast, ohtuti enne kui magama jai nuttis et tema ei taha lasteaeda, óósel sonis labi une kuidas ei taha lasteaeda ja hommiku silma lahti tehes oli kohe umber kaela kinni jutuga et ei lahe lasteada. Peale seda ei ole ma nuud last lasteaeda viinud. ma ei saanud isegi poodi minna ilma et laps ei nutaks et ei taha laste aeda kuna tuli lasteiast mooda soita. ainuuksi siis kui keerasime sinnapoole kus lasteaed asus hakkas nutt pihta. Raakisin seda ka lasteneuroloogile-temaq leidis et lapsel on olnud trauma ning ma ei tohiks teda lasteaeda sundida. no seda ma pole ka teinud.
Kuid nuud on seoses sellega uued probleemid. Jaab mulje nagu laps nó tasub selle eest ma ta lasteaeda jatsin. Ta on totaalselt muutunud. kui enne oli rahulik laps kes kuulas ilusti kui talle midagi raakida sai siis nuud on nagu ara vahetatud. Nuud kui jonnima hakkab siis ei kuula ta uldse mis sa talle raagid. Mina nimetan seda et tal kaivad nó hood peal. vahepeal pole nagu hada midagi aga siis teine hetk ta karjub, ei kuula mida talle ráágid. Kui raakima hakata siis kukub hoopis kiljuma, samal ajal kipub ta lóóma, hammustama, kúunistama jne Muutub vagivaldseks. nuud on tekkinud juurde ka halvasti raakimine. Haarab kusagilt telekast mone lause ja hakkkab seda kasutama. hetkel on tal siis kasutusel et annab peksa voi hakkab peksma. 1 korra on ta ka asju laiali loopima hakata tahtnud. Kui ta selline on ei saa ma teda kuidagi teisiti maha rahustada kui votan ta omale sulle ja hoian kasi kinni et ta teisteleega endale haiget ei teeks. Samal ajal katsudes temaga rahulikult raakides et ta maha rahuneks. ma ei suuda enam móista miks ta selline on ..... kas toesti on ta lihtsalt pahe istunud kuna lastepsuholoog kaskis rahulikuks jááDa, haalt mitte tosta ega ata anda vms teha kuna tal olid erinevad hirmud ja ma pidin jaama talle selliseks inimeseks kellega on tal alati turvaline olla. voi on see lihtsalt trots, kattemaks selle eest et ma ta lasteaeda panin/úksi játsin? Sest pohiliselt sellised larmamis hood kaivad tal just siis kui mina kodus olen.
ma ei tea mida edasi teha. Tunnen et olen taielikult ummikusse jooksnud..... Sama seis on nuud ka mul tóolkaimisega. Káin vahetustega tóól, tóopaevad on 12 tundi pikad vahest isegi pikemad. Sel ajal kui mina tóol hoiab last mu óde. óde ráágib et on hea laps, kuulab sona, vahest harva jonnib natuke oma ette aga sellist tralli nagu minuga pole olnud. Ja siis kui mul vabad paevad on káibki ainult uks suur trall. Siis ma pean uksnes ainult temaga tegelema. Siis ta tahab mu otsas turnida, mángida jne. saan sellest aru ja úritangi temaga voimalikult tegeleda. sama ka toopaevade lopuks. Tegelikult on paris raske kui seljataga on naiteks 13 tunine toopaev ja jouad koju ning kohe hakkab laps mu otsas turnima tahab mangida, heal juhul laseb varem natuke suuagi kuid vahest ei taha ta et ma sóókski vaid hoopis kohe temaga tegeleks..
minu ónn on hetkel váhemalt seegi et ta on nóus óega kodus olema et ma saaks tóol káia kuid ka sellel on miinused. Kuna ma kain óega úhes firmas ja teeme uhte toód siis viimasel ajal keerutatakse sellega pingeid ules et ma óega koos úhes vahetuses ei kái. Uks tehnoloog isegi teatas mulle et ma peaks omale alternatiivi leidma sellisteks puhkudeks kui nemad kavatsevad meid uhte vahetusse panna naiteks laps lasteeaeda panna voi teise hoidja leidma . See on nagu nóiaring.... Kas ma peaks toesti jalle vágisi last lasteaeda panema.... Ma ei saa ju seda teha...ma ei taha talle seda jalle teha.. samas pole mul kusagiltka lapsehoidjat votta kuna koik no lapsehoidja kandidaadid on 30 km kaugusel.
Hetkel on táiesti selline tunne et nokk kinni saba lahti ja nokk lashti saba kinni... nu tool ma kaima pean kuna laps tahab ja suua ja muud eluks vajalikku, korterimaksud vaja maksta et katus peakohal oleks..jne
Teie mure lapse ja toimetuleku pärast on arusaadav, olete ka mitmelt poolt abi otsinud ja saanud toetavaid nõuandeid spetsialistidelt. Kõige olulisem on, et laps ei kannataks, et lapse materiaalsed ja emotsionaalsed vajadused oleksid kaetud - need on elementaarsed tingimused, et laps saaks eakohaselt areneda. Ja see võib tõesti keerukas olla, eriti, kui kasvatate last üksipäini. Püüate tagada materiaalset poolt, käies tööl, kuid lapse emotsionaalsed vajadused võivad jääda katmata, kui ema on pärast tööd väga väsinud ja emotsionaalselt tühi.
Saan aru, et olete lapse isast lahus, ent see, et teie paarisuhe on lõppenud, ei tähenda ju seda, et lapsel ei ole enam isa. Kui palju lapse isa osaleb lapse kasvatamises, tema eest hoolitsemises? Kas nad kohtuvad? Kas isa maksab lapsele elatist? Kirja järgi tundub, et mitte, seega peaksite sel teemal arutlema sotsiaaltöötajaga ja uurima, millised on võimalused. Seaduseski on isal ja emal võrdsed õigused ja kohustused. Kui vajate sotsiaaltoetust, siis peaksite suutma end selleski osas sotsiaaltöötajale arusaadavaks teha.
Kui laps on traumeeritud lasteaia tõttu, siis tuleks tõepoolest lasteaiaga vahet pidada ja leida teisi võimalusi lapsehoiuks. Kus on lapse vanaemad-vanaisad? Kas neid oleks võimalik rakendada? Kui nad on kaugel, ehk oleks mõistlik hoopis neile lähemale kolida?
Praeguses olukorras on kõige suurem kannataja laps, tema on kõige nõrgem ja kõik teie praegused olulised otsused peaksid lähtuma lapse heaolust. Ehk on võimalik leida selline töö, mille kõrval on hõlpsam lapsega tegelda?
Laps vajab kõige enam teie turvalist lähedust, ja päris kindlasti ei maksa ta teile kätte, see on fantaasia. Kui lapse turvatunne on saanud kannatada, siis on loomulik, et ta n-ö ripubki teie küljes, sest hirm ilma jääda on nii suur (ja suure kaotusega seotud). Samas on ilmne, et te ei jaksa lapse jaoks olemas olla, kui olete ületöötanud, magamata, kurnatud. Peaksite ka seisma enda eest: käima vahel end tuulutamas ilma lapseta. Ema roll on küll äärmiselt tähtis, kuid teil on ka muud rollid ja vajadused, mis vajavad täitmist. Rohkem tasakaalu teis endis lisab tasakaalukust ka lapsele.
Kui laps teie arvates ülemääraselt reageerib, siis on see märk tema katmata vajadusest. Last on vaja kuulata, toetada, mõista. Ent emad ei jaksa oma lapsi kuulata, toetada ja mõista, kui nad ise on kuulamata, toetamata, mõistmata. Kui teie ümber puuduvad teid mõistvad inimesed, siis peaksite mõtlema, kuidas seda toetavat võrgustikku enda ümber luua.
