Tervist,
Olen mures oma 6-aastase poja pärast, kes peaks sügisel minema esimesse klassi. Ta on sünnist peale olnud hästi halb kohaneja. Lasteaias hakkas heameelega käima vist alles 5 aastaselt, enne seda ikka poetas mõne pisara.
Hetkel läib trennis ja nii kui ta parimat sõpra trennis ei ole, siis ta hakkab nutma.
Käib ka kord nädalas eelkoolis. Panin ta sinna eeldusel, et harjub koolimajaga paremini ära ja ehk läheb kooli minek ladusamalt. Täna nii kui koolimajja jõudsime, hakkas poja jälle nutma. Samas peale kooli ütleb, et talle meelsid koolis.
Lasteaiarühmas, kus kõik juba sõbrad, probleeme pole. Omade sõpradega on ta hoopis teistsugune - elav ja rõõmus laps. Nii kui on natukene võõram seltskond, nii muutub ta kinniseks.
Kardan juba natukene seda kooli mineku asja, et kuidas ta hakkama saab.
Olen talle seletanud, et saan aru, ku nutt tuleb peale, aga katsugu tagasi hoida, sest muidu ju kõik vaatavad, et sa nutad. Ja tähelepanu talle ju ei meeldi. Peaks nagu aru saama. Selgitasin ka, et nii et leiagi omale uusi sõpru või siis on võimalus et teda hakatakse koolis tögama, kui iga asja peale nutab. Ei teagi, kas olen ta ära hirmutanud :S
Ta võtab üldse kõik asjad hästi hinge. Alati peab kontrollima mida tema juuresolekul rääkida. Kodus rääkisime sellest hetkel aktuaalsest väikese Varvara mõrvast ja mu poeg oli 2 ööd täiesti magamata. Iga 10 minuti pärast küsis kas uks on lukus.
Oleks huvitav teada, kas ma saaksin oma poega kuidagi aidata, et ta oma nutmist ohjeldada suudaks? Kas peaks külastama psühholoogi?
Olete mures oma 6-aastase tundliku loomuga poja pärast, kes kohaneb halvasti uute olukordadega (lasteaed, trenn, eelkool, võõras seltskond).
Toote välja, et lapse eripära on talle omane juba sünnist saadik- seega on see osa tema isiksusest. Inimestena olemegi kõik unikaalsed ja omanäolised. Ühe suure osa meie erilisusest moodustab meie temperamenditüüp- "Kevade" tegelaste näitel : Toots on koleerik (väljapoole suunatud- tegus, ambitsioonikas, impulsiivne, vihastab kergelt, aga jahtub ka maha kiiresti), Arno on melanhoolik (sissepoole suunatud- tundlik, sügav, endassevaatav, solvuv, kurvameelne, muutub kiiresti nutuseks), Tõnisson on flegmaatik (sissepoole suunatud- rahulik, vajab aega mõtlemiseks ja tegutsemiseks, usaldusväärne); Imelik on sangviinik (väljapoole suunatud- rahulik, rõõmsameelne, suhtleb palju, endas kindel, elu ja iseendaga rahul).
Teie kirjeldusest lähtuvalt võib oletada, et teie pojale on omane pigem melanhoolne temperamenditüüp, mis kirjeldab inimese närvisüsteemi eripära- nõrk (väsib kiiremini, emotsioonid labiilsemad) ja introvertne (sissepoole suunatud- mõistab teisi inimesi (empaatia), tunneb end hästi tuttavas/turvalises keskkonnas, kohaneb halvasti uute olukordade ja inimestega jne).
Mida selline laps vajab? Kindlasti mitte pahandamist ega noomimist. Sellisel juhul laps tunnetab, et ta pole väärtuslik, et tal on midagi viga ja et see teeb ema murelikuks ning ema ei ole temaga rahul. Mis omakorda taastoodab ebakindlust ja väljendub nutususes.
Siinkohal küsiks teilt- kas te emana suudate aktsepteerida lapse erinevust/eripära? On see ehk hoopis teie probleem? Vanemana on lihtsam mõista ja toime tulla endale sarnase lapsega, samas ei ole kasu hirmutamisest, a la: "... katsu tagasi hoida, sest muidu ju kõik vaatavad, et sa nutad. /.../...nii ei leiagi omale uusi sõpru või siis on võimalus et sind hakatakse koolis tögama, kui iga asja peale nutad".
Kuidas muuta kaasasündinud loomust? On see üldse võimalik? Usutavasti laps on püüdnud toime tulla talle uutes situatsioonid ja andnud endast parima- aga oma loomuse vastu ei saa...kui ikka nutt tuleb- siis laske tal nutta. Aktsepteerige tema tundeid ja reaktsioone olukordadele. Pealegi on nutt pinget maandava toimega ja aitab pojal keerulise olukorraga toime tulla. Kui seda talle keelata, võtate ära tema ainsa toimetulekumehhanismi.
Kasu võiks olla sellest, kui jääte vanemana taolistes situatsioonides rahulikuks ning ei tunne ega väljenda ise piinlikkust ega pettumust. Ja ei tõstataks nutmise teemat ülesse- vahel aitab käitumist muuta just selle ignoreerimine. Lubaga tal olla selline, nagu ta on!
Ütlete, et panite lapse eelkooli, et oleks aega kohaneda uue koha/nõudmiste/inimestega- väga mõistlik ennetav käik. Alternatiivsete toimetulekumehhanismide leidmiseks võiksite koos arutada, mis aitaks pojal uues olukorras rahulikuks jääda- võibolla on see mingi väike kaasavõetud lemmikmänguasi (kotis või kapis), millele mõtlemine teda rahustaks; või õpetada lapsele rahustavat hingamist, et emotsioonidega toime tulla.
Kuna laps on alles 6-aastane, võiks mõelda ka variandile, et saab aasta koolipikendust ning läheb kooli järgmisel sügisel. Areneb aastakese, küpseb närvisüsteem ja toimetulekumehhanismid.
Kindlasti ei tule kahjuks, kui konsulteerida lapsepsühholoogiga antud teemal.
Lapsele võiks toeks ja abiks olla tegelemine loovteraapiaga (www.pk.ee, www.kunstiteraapiad.ee, www. kunstiterapeut.com jne.).
