Olen mures oma 4-aastase poja käitumise pärast lasteaias. Ta ropendab, tõukab teisi lapsi ja ütleb neile "paha laps!" Ka teda ennast on tõugatud nii, et ta on valusasti kukkunud. Kasvataja sõnul ei oskavat ta veel mängu alustada ega mängu sulanduda ja vaatab pigem mängu pealt. Ta võib-olla isegi tahaks mängu tulla, kuid seda soovi väljendab ta tõugates ja inetusi üteldes. Muidu olevat ta terane ja tähelepanelik poiss (ka selles osas, mis puudutab teisi lapsi ja nende tegevusi), kes eelistab mängida rohkem pusledega ja omaette kui teiste lastega. Viimasel ajal olevat ta lasteaias ka natuke kurvameelsem. Nii on kirjeldanud olukorda kasvataja.
Kolme kuu eest sündis meie perre teine laps ja küllap on see suur elumuutus ka temale. Ta hoiab oma väikest venda väga, kuid kahjuks pole mul tema jaoks nii palju aega kui ta sooviks. Siiski püüame iga päev ka koos tegutseda. Samuti näib olevat oma osa ka pikkadel väsitavatel lasteaiapäevadel, vaatamata sellele, et teeme talle ka puhkepäevi. Lasteaia vastu tal suurt tõrget ei ole, ehkki parema meelega oleks ta kodus. Võib-olla on mu lapsel veel mõni põhjus, miks ta sedasi käitub?
Kuna ma ei viibi lasteaias juures, kui need intsidendid toimuvad, on mul raske last aidata. Muidugi tegeleb sellega ka kasvataja. Ent millist ennetavat "kodutööd" saaksin ise teha, et selliseid ebameeldivaid olukordi lasteaias ära hoida? Olen läbinud Gordoni koolituse, kuidas seda antud olukorras rakendada?
Kahtlemata on uue pereliikme sünd kogu perele suur muutus. Olete mõelnud, et poisi kirjeldatud käitumine lasteaias võib rääkida sellest, et tal on raske kohaneda väikevenna sünniga. Võimalik tõesti. Võib ju nii olla, et talle isegi meeldib lasteaias, enamasti 4-aastased vajavadki võimalusi suhelda teistega, mängida, osaleda erinevates tegevustes, kuid ikkagi on talle raske see teadmine, et emme on väikevennaga kahekesi kodus. Kõige keerulisem on aga leppida sellega, et tema ise ei saa sellest osa. Ta võibki olla segaduses, ühest küljest on juba suur ja selle juurde käib lasteaias käimine, kuid nüüd on ilmunud keegi, kes saab pidevalt olla emmega kahekesti, olla süles jne. Tema tõuklemine ja muul viisil sobimatu käitumine räägib teha halvast enesetundest. See on tema viis iseendaga toime tulla.
Mida siis teha, nö „kodutööna“? Perekoolist saadud oskuste rakendamine on täiesti omal kohal. Näiteks julgustada poissi rääkima sellest, mida ta mõtleb ja tunneb sellega seoses, et emme on väikevennaga kodus, et tema on samal ajal lasteaias jne. Seejärel keskenduge tema aktiivsele kuulamisele. Kõik, mida ta räägib on oluline ja see on peamine viis, mis aitab tal keeruliste tunnetega toime tulla. Püüdke kindlasti vältida kõike seda, mis ei käi kuulamise juurde (tõlgendamine, hinnangute andmine, küsitlemine, soovituste jagamine, veel vähem noomimine jms.). Peamine on jõuda selleni, ta saaks väljendada kõike seda, mida ta praegu teeb teiste laste tõukamise ja ropendamise kaudu. Kõike seda, millega ta rahul ei ole ja ei oska ilmselt ka sõnadesse panna, kuid teie kuulamine ja tema mõistmine aitab seda ikkagi teha. Veel on tähtis, et ta tunneks, et tema ei ole „paha laps“. Praegu kannab ta ilmselt selle teisele, mida ta ise kogeb. Kelle silmis ta võiks olla „paha“?.
Mida jällegi teie teha saate? Siinkohal on oluline roll positiivsetel mina-sõnumitel. Laps vajab pidevalt tagasisdet, tunnustust. Ka laps, kes on käitunud sobimatult, võiks koguni öelda, selline laps eriti. Ta vajab sageli kordamist, et tema üle on teistel hea meel, ta on aktsepteeritud just sellisena nagu ta on ja tema saavutusi, tegemisi märgatakse ja tunnustatakse.
Ja veel, laps vajab ka selgust ja piire, seda olukordades, kus ta käitub lubamatult. Siin on oluline roll, kuidas last nö korrale kutsuda. Peamine viis on kehtestav mina-sõnum, mis tähendab, et väljendate kahju või mõju endale ja jätate välja kõik, mis oleks hinnang, kriitika, etteheitev lapsele endale. Seega hoiduma peaks sina-keelest. Näiteks „paha laps“ on hinnang tema isikule. Sellistes olukordades, kui laps käitub vastuvõetamatult, rääkige tema käitumisest, mis teile ei sobi.
Ja lõpuks. Ma väga hindan teie püüdlusi olla ka suurema pojaga koos, päris kahekesi ja teha midagi toredat. Kuigi selleks pole väikse kõrval sugugi kerge aega leida, on see tõesti väga-väga oluline suuremale. Võimalik, et määrav ei olegi see ajahulk, kuivõrd tema tunne, et olete tõesti neil hetkil tema päralt ka ja osalete tema maailmas, temaga toimuvas ja teete midagi, mis talle tähtis. Vahel piisab selleks 5 min jutuajamist enne uinumist, et tunda, kui tähtis ta teile on.
