Olen mures oma 4,5- aastase tütre pärast ja ei tea, kuidas teda aidata. Nimelt ei taha ta enam lasteaias käia, sest ütleb, et teised narritavad teda. Muidu käib lasteaias teist aastat, alguses läks harjumisega pikalt aega. Uue aasta sügisel ka oli üks uus kasvataja ja osad uued lapsed ja jälle vaja harjuda. Aga nüüdseks on nendega harjunud. Käib liitrühmas ja seal ka vanemad lapsed. Narritajad ongi lapse jutu järgi just 1-2 poissi, kes siis nimetavad teda koledate sõnadega jne. Kui see narritamine pihta hakkas, siis julgustasin ikka last ja ütlesin talle, mis ta neile narritajatele öelda võiks viisakalt. Aga laps oli ikka kurb ja ütles, et see ei aita. Siis tegin lapsele ka ikka mõned vabad päevad ja ei viinud teda iga päev enam lasteaeda. Kasvatajatega ka rääkisin sellest ja nemad muidugi keelavad igasuguse narritamise, aga nagu aru saan, siis kõik ei ole ka nende võimuses. Seda saab ju ka salaja teha, nii et kasvatajad ei näe ega kuule.
Muidugi teine teema on see, mille tõttu see narritamine üldse pihta hakkas. Lapsel oli pissimisega tihti probleeme, et pissis päeval magamise ajal voodisse. Ja aega- ajalt juhtus ka päeval muul ajal õnnetusi. Lõpuks juhtus seda päevaune ajal pissimist nii tihti, et kasvatajad tahtsid, et ma tooks mähkmed lapsele magamise ajaks. Selle peale laps muidugi neid jalga panna ei tahtnud, häbenes ja lubas kuivaks jääda, mis tal ka korduvalt õnnestus. Ta ongi väga sügava unega ja öösiti ka veel pissib alla, aga väga kahju, et seda ka päevaune ajal juhtub. Selle päevase pissimise probleemiga oleme tegelenud ka ammu, käinud psühholoogi juures ja lastearsti juures, aga abi pole saanud. Aga eks uurime erinevaid võimalusi edasi. Ilmselt kui saaks selle pissimise asja korda, siis poleks ka põhjust enam narritada teistel lastel. Aga kas lapsed unustavad selle asja mingi aja pärast?
Põhiline küsimus on ikkagi, et kuidas last aidata praegu (narritamise pärast)? Ja kui ta ikka minna ei taha lasteaeda, kas teda siis üldse viia? Olen ise hetkel kodune ja vajadusel saaksin teda ka kodus hoida. Viimasel ajal ongi ta harva käinud, mõne päeva, kui ise on soovinud. On saanud kodus puhata või siis haige olnud. Aga tahaks, et ta ikka natuke käiks lasteaias ka, seal ikka lõbusam ehk mängida teistega koos, meisterdamised, muusikatunnid jne. Lisaks vajan ma ise muidugi ka natuke vaba aega. Peres on ka noorem laps, kes käib ka lasteaias, aga ka tema on vahepeal haige ja jälle kodus.
Olete mures lapse narritamise pärast ja seostate seda põhiliselt voodimärgamisega.
Ehk oleks praegu tõesti parem rahunemiseks jätta laps mõneks ajaks koju, pealegi kui see on teile hõlpsalt võimalik. Samal ajal peaks aga püüdma uurida, mis on tegelik põhjus või põhjused. Arenguliselt peetakse küll kuni viienda eluaastani normaalseks, et pissi-kaka osas vahel n-ö õnnetusi juhtub, ent norm on seegi, et pissi-kaka-problemaatika on ikka seotud pigem psühholoogilise kui füsioloogilise probleemiga.
Kui jätate lapse ajutiselt koju, saate last ka paremini jälgida: millal juhtub püksi või voodisse pissimist vähem, millal rohkem.
Oluline on märgata võimalikke mõjutajaid: näiteks võib "pissimiskäitumist" mõjutada päeva jooksul saadava tähelepanu hulk, käitumisviisid problemaatilistes olukordades (riidlemine-karistamine või arutlemine-kokkulepete tegemine), kodune õhkkond, ema-isa paarisuhte seisukord jpm. Üldisemalt on nii, et mida rohkem tunnetab laps pinget, seda ärevam on ta seesmiselt, reaktsioonid selle peale on lapseti väga erinevad, osa lapsi reageerib püksi tegemisega.
Kui laps saab küllaldaselt vanemate hoolt, armastust ja tähelepanu, sh tingimata ka privaatset tähelepanu, kui tal on piisavalt eakohast otsustusõigust, kui vanemate pandud piirid on paigas ning ka lapse piiridega arvestatakse, siis peaksid lapsel olema olemas kõik tingimused areneda eakohaselt. Vanemate omavaheline pingevaba suhe on samuti oluline eeldus lapse turvaliseks arenguks. See on mõtlemiskoht iga paari jaoks, sest laste sees on kõik need tunded, mida nad tajuvad oma vanemates olevat.
Vahel on märgatav, et hajusad piirid soodustavad ettearvamatut käitumist. Pissimine on seotud enesekontrolliga, lahtilaskmise ja kinnihoidmisega. Kui lapsel on segadus ses osas, mida ja millal ta tohib ka mida ja millal mitte, kui kodused reeglid on kord nii-, kord naasugused, siis ka see võib peegelduda nii, et laps justkui ei tea, millal pissi kinni hoida, millal seda aga "lahti lasta".
Oluline on ka sõnum, mis te lapsele annate, kui voodi on märg või püksid täis. Ei maksa riielda ega moraali lugeda, küll saate väljendada oma muret ja mõistvust. Tingimata on vaja aega võtta lapse kuulamiseks, et lapse oma seisukohti ja arvamusi kuulda, laps võib vahel pakkuda nutikaid lahendusi või rääkida midagi sellist, mille peale te ise ei ole tulnud, kuid mis aitab mõista ja lahenduse poole liikuda. Sellise jutuajamise juures on teil kui kuulajal vaja jääda neutraalseks kuulajaks, alles siis, kui laps on oma jutu lõpetanud, võite välja tulla oma ettepanekute ja seisukohtadega.
Kokkuvõtteks: võtke aega rahunemiseks, ja sel ajal jälgige, mis tundub last aitavat, seejärel saate rohkendada neid olukordi-käitumisi, mis viivad soovitud tulemusele lähemale.
