Kirjutate, et teie aasta ja üheksa kuune laps ei söö ega joo lastesõimes olles. Ning kasvatajad on kurtnud, et peavad seetõttu last ise toitma, kuigi laps on võimeline ka ise sööma (kodus saab ise hakkama). Mainite, et teie lapsele meeldib sõimes käia ning ta ei oska teile selgitada, miks ta lastesõimes olles ise süüa ei soovi.
Ühelt poolt võiks järeldada, et teie peagi kaheaastaseks saav laps ei oska ennast veel piisavalt hästi/selgelt väljendada, et teile öelda mis põhjustel ei soovi ta ise lastesõimes olles süüa. Loodetavasti mõistate, et laste kõne areng ongi erineva kiirusega- mõni väljendab end kaheaastaselt kenasti paarisõnalisi lauseid kasutades, teine ei oska seda ka kolmeaastaselt (neljaseltki) veel teha.
Lisaks sellele ei ole lapse mõtlemise areng veel nii palju arenenud, et ta suudaks analüüsida ja end meile selgelt väljendada, miks ta käitub mingil moel. Antud juhul- miks ta lastesõimes ei taha ise süüa.
Antud napi juhtumi kirjelduse põhjal saab teha vaid mõningaid oletusi (lisaks eelpoolkirjeldatud põhjustele, miks laps ei räägi teile oma käitumise põhjustest) teid häiriva käitumise tagamaadest.
Väikelaps käib sõimes- kirjast küll ei selgu, millal ta alustas seal käimist ja millal loobus ise söömisest- kuid kui see toimus näiteks sügisel, võivad olla käitumise muutuse põhjuseks kohanemine uue olukorraga (lastesõim, uued kasvatajad, uued lapsed, uued nõudmised).
Lisaks kohanemine asjaoluga, et lapsele kõige olulisem inimene - ema, ei olegi terve päeva temaga koos.
Selles vanuses lapsele on see olukord väga suur väljakutse ning kuigi kodus on laps eakohaselt hakkamasaav (sööb ise)- võivad kirjeldatud tegurid olla väikesele lapsele suurteks stressoriteks ning sellises olukorras pole väike käitumuslik tagasilangus justkui varasemale arengutasemele (mil tuli last veel toita) midagi ebanormaalset.
Mida laps vajab? Eelkõige turvatunnet ja mõistmist. Kindlasti ei tohiks pisikesega pahandada ega noomida, see vaid süvendaks probleemi ja selle jätkumist.
Lapsele võiks teada anda, et emmel on hästi hea meel, et lapsele sõimes meeldib, aga samas oled mures, et ta enam ise ei söö. Siis kuulata, mida laps vastab ja see sõnum tagasi peegeldada. Niimoodi rahulikus ja sõbralikus meeleolus/õhustikus (ja kindlasti mittesüüdistaval moel) saab ka väikese lapsega rääkida, asju arutada. Ehk selgub mingi seik, millest võiks abi olla olukorra muutumisel- näiteks lapse hirm millegi (kellegi) ees/suhtes, vastumeelsus, igatsus jne.
Samuti soovitaks olla koostöövalmis kasvatajatega suheldes- nemad on oma eriala spetsialistid, kes samuti on teadlikud väikelepse arengust, vajadustest ning sõimelaste muredest. Võiksite koos arutada, mil moel tagada lapsele piisavalt turvaline keskkond/õhkkond, et laps tunneks end hoituna nii kodus kui lastesõimes.
