Lisan natuke taustainfot. Peres on kuus last. Vanem tütar- 23, pojad 21, 18, 15 ja 14 ning noorem tütar 12. Perre on jäänud 14-aastane noormees ja detsembris 16- aastaseks saav noormees ning nende noorem õde (12). Vanemad lapsed elavad meist eraldi. 10 aastat tagasi läks laste bioloogiline isa meie juurest ära ja vaatamata sellele, et tal on elatisraha maksmise nõue, ei ole ta peret toetanud. Seega olen olnud töö tõttu palju perest eemal. 4,5 aastat tagasi kohtusin oma praeguse abikaasaga (kes on lastega suguluses). Kodus on kõik korras. Abikaasa on hea juhendaja ning rahuliku loomuga. Saab lastega hästi läbi. Ka kooliväliselt ei ole meie lastega probleeme olnud. Naabritega saame hästi läbi, memmed, kes oma koerakesi meie teel pissitavad, kiidavad väga meie noormeeste viisakust, abivalmidust ja suhtlemisoskust. Kogu mure on aga kooli pärast. Meil on väike 100 õpilasega kool. Suhtleme kooliga sageli. Just 14- aastase noormehega on palju probleeme. Ta ei keskendu õpitööle, üritab pidevalt õpetajaid endast välja viia. E -koolis käimine tekitab juba minus endaski tõsist masendust ja tunnen, et olen tupikus ning ei saa oma emakohustustega hakkama. Ka vanemal poisil on õpitulemustega probleeme, vaatamata sellele, et siia kooli tulles olid head tulemused. Kuidagi ei oska neid motiveerida kooli positiivselt suhtuma.
14 aastane noormees on aktiivselt tegev "Noorkotkaste" organisatsioonis, armastab väga kalastada ja oma kassiga tegeleda. Elava loomuga, püsimatu ja kergesti ärrituv. Tundub ebakindel. Väga abivalmis.
15 aastane noormehele meeldib tegeleda IT ja arvutitega, neid ise kokku kombineerides. Peale selle meeldib talle jõusaalis käia.
Tunnen, et kuskil on midagi valesti, kuid ei oska enam midagi ette võtta. Loodan siiralt, et saan teie poolt mõnegi juhtlõnga, et see sasipundar lahti arutada.
Lugupidamisega,
Mann
Lugedes teie kirja jääb tunne, et probleemid ja mured puudutavad põhiliselt kooli. Kirjeldate oma laste käitumist ja hobisid, mis on kõik väga positiivne ja hea. Hea on see, et poistel on omad hobid millega nad tegelevad. Hobid hoiavad noore inimese õigel rajal. Teie pojad on vanuse poolest murdeealised, millega võib kaasneda õppeedukuse langus ja vähesem huvi õppimise vastu. Koolis on sellises vanuses lastega alati kõige keerulisem, kuna nende põhiliseks huviks on muutunud sõbrad ja kooliväline tegevus. Kõik eelpool nimetatud on sellele vanusele omane ja normaalne. 9 ja 10 klassiks on olukord taas stabiliseerunud ja kool muutub taas olulisemaks.
Mida annaks siis teha, et asjad liiguks paremuse suunas. Kindlasti tuleb jätkata koostööd kooliga, mis annab kõige parem tulemuse. Alustuseks tuleks rääkida oma poegadega ja uurida, kuidas nemad antud olukorda näevad ja mis põhjusel segavad tundi. Väga sageli tuleb välja, et provotseeritakse teatud õpetajaid mitte kõiki. Siit saabki edasi minna ja uurida, mis põhjusel provotseeritakse. Kui põhjused on teada saab teha erinevaid kokkuleppeid õpilase ja õpetaja vahel. Hea oleks, kui kool teeks ümarlaua, kuhu on kutsutud nii laps, vanem, kooli juhtkonnast keegi ja konkreetne õpetaja kellega on probleemid. Juhul, kui on mitu õpetajat, tasuks teha kõik vestlused eraldi.
Kokkuvõttes vestelge oma poegadega ja proovige jõuda selgusele, mis põhjusel nad nii käituvad. Siis leppige poegadega kokku, kuidas edasi toimida. Minge kooli ja tehke ka seal kokkulepped. Hea oleks, kui kokkulepetel oleks ka katseaeg. Hetkel ei sõltu lapse positiivne suhtumine kooli väga palju teist vaid pigem sellest, kuidas eakaaslased kooli suhtuvad ja kuidas õpetajad käituvad õpilastega. Vanemana saate positiivset suhtumist kujundada läbi enda positiivse suhtumise kooli. Seega on võtmesõnaks koostöö erinevate osapooltega. Häid mõtteid murdeealiste kohta saate lugeda uuest Jesper Juuli raamatust "Puberteet".
