Hakkasin detsembrist oma lapsega (tollal 1,2aastane) käima muusikatunnis, 1x nädalas 45 minutit. Alguses tundus mulle, et laps lihtsalt ei sulandu hästi võõrasse keskkonda. Kuud läksid ja minu laps ei olnud tunnis endiselt nõus tantsuliigutusi tegema minu kõrval, nagu teised lapsed, vaid ikka pidin teda ringmängude ajal süles tassima (ka oma suure kõhuga, kevadel sündis meile teine laps). Ja ega ta ka muid tegevusi väga kaasa teha ei tahtnud. Vahest, kui mõni pill või mänguasi anti, siis tegi paremini kaasa. Õpetaja lohutas, et kuna teised alustasid septembrist, siis on nemad juba paremini kohaneda jõudnud. Samas, kodus esitas ta neid tantsu- ja muusikaharjutusi ja -mänge korduvalt. Oli selgelt näha, et lapsel on hästi meeles tunnis tehtu ja kodus kordas ta väga hea meelega seda. Tema käitumise põhjal tunnis arvasin, et teda ei huvita see üldse, aga kõik jäi meelde.
Kui tunnid kevadel suure kevadkontserdiga lõppesid ja tuli lavale minna koos paljude teiste laste ja lastevanematega, et teha ühistants, siis mu laps peaaegu et peksis mu laval läbi - lõi näkku, kiskus juustest, viskas end süles sirgeks pulgaks (minu kõrval ei olnud ta nagunii nõus tantsima), karjus. Juba enne lavale minekut viskas kingad jalast ja jonnis, oleksin pidanud neid märke kuulda võtma ja lavale mitte minema.
Vahepeal oli suvi ja laps tegi ikka kodus tunnis õpitud tantsuliigutusi jne järele. Laps saab oktoobris nüüd kaheaastaseks. Täna läksime siis esimesse tundi peale suve ja tulime sealt poole pealt ära, sest tunni alguses ta hammustas mind, ei lubanud ka mul üksinda midagi kaasa teha ja ringmängu ajal süles karjus. Pidasin paremaks last rohkem mitte traumeerida.
Minu mure ongi selles, et mida edasi teha? Tundub, et tunnis talle ei meeldi, aga kodus tahab neid samu asju teha küll. Kas käia edasi tunnis või lõpetada ära? Kas vahetada huviringi? Ja kui, siis kas samalaadse vastu või midagi muud proovida? Ma arvan, et kuskil võiks temaga käia, sest tundub, et ainult kodus on tal päevad läbi igav olla, arvestades seda, et ta pool päeva õue nõuab (tavaliselt käime 2 h hommiku- ja lõunasöögi vahel pargis mänguväljakul, aga sellest tundub talle väheks jäävat). Üldse, kui minna külla või kuskile mujale, siis tundub mulle, et lapsele peab andma kohanemisaega ja teda seal kohe mitte kõnetama jne.
Lapsed on erinevad, käituvad-reageerivad sarnastes olukordades eri viisidel. Mõistagi võrdleme me ikka nii ennast kui ka oma lapsi teistega, võrdluse kaudu võib saada mõtteainet, samas võib see ka segadusse ajada. Mõned lapsed on seltsimad, hakkajamad, teised pigem vaatlejad kui tegutsejad - ja eks see on kindlasti seoses ka sellega, milliste käitumisviiside ja suhtumiste keskel laps kodus elab. Mõjutajaid on palju ja need on tihti keerukalt omavahel seotud, nii et teinekord ongi raske aru saada, miks laps mingis olukorras valib just selle käitumise ja teinekord teise.
Kindlasti on iga inimese, nii suure kui ka väikese, käitumine ja reageerinud seotud tema emotsionaalsete vajaduste kaetuse määraga. Kui laps hoiab pigem ema kui eakaaslaste ligi, siis on ilmne, et talle on ses olukorras esmaselt vajalik kontakt emaga - tema heakskiit, hoolivus, tähelepanu ja tugi.
Ka lapse üldisemaid vajadusi tuleks kindlasti silmas pidada. Esimesel eluaastal on lapsele arenguliselt hädavajalik põhisuhe emaga, 1-1,5aastasel on kindlasti vaja suhet nii ema kui ka isaga, alles 1,5-2,5aastaselt on laps arenguliselt valmis põhisuhtlemisringi laiendama pereliikmetega (õed-vennad, vanavanemad), ja alles sealt edasi, mängueas (3-6 a) on laps küpsem suheteks eakaaslastega. Arenguteooria on mõistagi vaid püüd elu mudelisse mahutada, ja tihti näeme, et elu ei mahu mudelisse, piirid on hajusamad, ikka on erandeid, kuid suures piires ja taustateadmisena on seesugune vaade ikkagi abiks.
Praegusele ajale on iseloomulik, et lapsi arendades püütakse sammuke arengust eespool käia: natuke liialt vara pannakse nad kollektiivi, veidi vara huviringidesse või midagi õppima-harjutama. 2aastased lapsed vajavad kõige enam kontakti oma vanemate, mitte eakaaslastega. Olen teiega sama meelt: mõistagi pole mõtet lapsega vaid kahekesi kodus olla, see on pikapeale nii emale kui ka lapsele tüütu, parajas koguses uusi kontakte ja uusi paiku-kogemusi on hea lapsele ja teilegi. Ent kui laps reageerib nii, nagu te kirjas kirjeldate, on ilmselt parem kollektiivis käimisega paus teha, lasta lapsel rahulikult areneda, seni kuni ta selleks paremini valmis on.
Ilmselt on oma osa ka uue beebi tulekul perekonda. Vanem laps, kes samuti veel emme süles tahab olla, ei suuda leppida tõsiasjaga, et emme süles on juba keegi järgmine väike. See on lapsele kannatusi valmistav olukord, ja lapsed reageerivad siingi väga erineval moel. Teie valitud last respekteeriv, toetav ja mõistev suhtumine aitavad kindlasti kaasa, et olukord rahuneks.
