Tere,
minu tütar käib esimeses klassis. Suured raskused on temaga koolitööde tegemisel, ütleb, et talle ei meeldi neid teha, eriti matemaatikat. Kohati läheb väga palju energiat just selle peale, et saada ta koduseid töid tegema. Olen püüdnud omalt poolt rääkida, et mõistan teda, et mõned harjutused on rasked ja ebameeldivad, ent kui harjutada, siis saame koos raskustest üle. Lugema õppimisega oli sama probleem. Olen tunnustanud, kiitnud, küsinud ka tütrelt nõu, kuidas teha õppimine meeldivamaks. vastuseks on, et talle lihtsalt ei meeldi. Mul on kahju ja kurb, et esimeses klassis on tal õppimise vastu selline tunne, sooviks ikka, et asju tehtaks rõõmuga, sest koolitee teatavasti jätkub veel 11 aastat. Hea meelega saaks mingitki nõu, kuidas edasi.
tänades,
Piret
Tõesti kahju, kui juba esimeses klassis tekib kooli või õppimise suhtes vastumeelsust. Kui mõelda tagasi sügise peale, kuidas siis oli? Enamasti ju minnakse suure õhina ja innuga kooli. Ma küll ei ole koolis toimuva suhtes asjatundja, kuid esimesel aastal ei peaks olema palju kodus õppimist. Saan aru, et vahel ei jõua tunnis kõike valmis ja mõned lapsed vajavad rohkem aega ja kellegagi koos kahekesi õppimist, kuid suurt vaeva ja stressi peaks saama kuidagi siiski vältida.
Väga on oluline, kuidas õpitakse, kuivõrd huvitavaid meetodeid kasutatakse. Samuti on oluline rahulik ja sõbralik keskkond, jälgida lapse valmisolekut keskenduda, seega parajat tasakaalu pingutust nõudva aja puhkuse vahel, segavate asjade kõrvaldamist jne Kuigi õppimine on tõsine töö, saab seda kindlasti ka huvitamaks ja lapsekesksemaks muuta, näiteks arvutamist ja lugemist harjutada hoopis mõne mängu või lõbustate näidete kaudu.
Olete püüdnud last tunnustada ja mõista, kuid seni pole saanud selgust, mis talle raske on. Ega seda vist ole, jah, lapsel kerge seletada, mis ei meeldi. Mõelge jälle läbi senised kogemused, kas tuleb meelde mõni olukord, kus tüdruk oli rohkem huvitatud ja õppimine laabus kergemini, mis oli siis teisiti ja mis on muutunud. Võimalik , et olete juba ise ka piisavalt mures ja see pinge on lapselegi tajutav ning temagi kardab , et ei vasta teie või õpetaja ootusele ja ei suuda häälestuda, veel vähem rõõmuga õppida. Püüdke ka vältida selliseid hinnanguid õppimisele nagu „harjutus on raske ja ebameeldiv, saame koos raskustest üle“ jms. see sisendab lapsele pigem hirmu, soovi vältida, lootusetust, ärevust, ebakindlust, seega ei tee kindlasti õppimist meeldivaks. Kui meenub kasvõi midagigi, mis lapsele õppimisega meeldivat seostub, siis proovige seda kasutada.
Veel võib olla kasulik küsida õpetaja tähelepanekuid, kuidas tüdrukult koolis õppimine sujub, kuidas ta ennast seal tunneb, milline on tema meeleolu, motivatsioon, uudishimu, aktiivsus, mis tal hästi õnnestub või mis raskus valmistab. Keskenduma peaks ikkagi positiivsele ja läbi toetavate tegurite last aitama, see mis on meeldiv, seda soovitakse ka korrata ja uuesti kogeda. Ja lõpuks, nagu te isegi ilmselt mõelnud olete, olulisem on soov õppida ja koolis käia, tegevused ja protsessid on tähtsamad, et need meeldiksid. Keskenduge eelkõige lapse meeleolule, enesetundele, , mitte niivõrd tulemustele, hinnetele ja sooritusedukusele. Need kaasnevad hiljem, huvi tulemusena.
