Laps käib esimest aastat lasteaias (2,5 aastane poiss). Muidu sujub meil lasteaias kõik hästi ja otsest vastumeelt sinna minemisel ei ole. Kasvatajate sõnul on kõik korras ja probleeme neil minu lapsega ei esine.
Nagu ikka on lasteaias ka muusikatund. Aga vat seal keeldub ta kaasa tegemast. Pidi istuma eemal ja vaatama, mida teised teevad. Sama mure on meil ka alates jaanuarist Musamari muusikatunnis käimisega (käime seal juba teist aastat). Enam kaasa ei tee ja paaril korral on jäänud ka täiesti minemata, sest keeldub täielikult. Sunnitud teda kaasategema ei ole nii lasteaias kui ka Musas. Lisaks on tulnud tal ka täielik vajadus minu läheduse järele ja luti järele. Istub lihtsalt tunde ja hoiab mul käest kinni lutt suus. Mida teha? Kas katkestada ka Musamaris käimine? Mulle tundub, et kogu asi hakkas pihta peale jõulupidusid ja neid jõuluvanasid ja päkapikke. Oli näha, et laps ei suutnud jõulude ajal otsustada kas olla päkapiku sõber või mitte. Samuti tuleb tal aeg ajalt ikka midagi meelde ja ka veel eelmisel nädalal ütles, et tahaks ikka päkapikuga juttu ajada.
Tundub, et te märkate ja tajute oma lapse vajadusi väga hästi. Märkate, et ta tahab olla praegu rohkem teiega ja võimalik, et väliseid sündmusi on olnud seoses jõuludega tema jaoks liiga palju. Ta vajab aega, et kõike läbi seedida ja omaks võtma. Lasteaias on ju nii palju uut iga päeva ja lapsed töötlevad iseendas seda infot erinevalt.
Musamari suhtes võite arutada õpetajaga. Mõned õpetajad peavad väga loomulikuks, et laps võib pikka aega lihtsalt kõrval istuda ja aktiivselt mitte kaasa teha, kuid tegelikult on ta selle muusika sees ikkagi. Laps liitub teistega siis, kui ta on selleks valmis. Mõned õpetajad ei taha, et oleks grupis lapsi, kes kaasa ei tee. Õpetajate arusaamad, kogemused ja oskused on erinevad. Kõige parem on nõu küsida konkreetse õpetaja käest. Väga mõistlik tundub see, et last selles vanuses ei sunnitud. Huvi tõusud ja mõõnad on väga loomulikud.
Kui lapsel on mingi mure või tugevad tunded, siis võib teda peegeldada ja anda mõista, et ta on märgatud ja mõistetud. Kui peegeldada tema käitumist või tundeid, siis võib lapsel see pinge kiiremini kaduda või hakkab ta väljendama oma tegelikku probleemi. Esialgu aga ei ole lastel veel piisavalt sõnu oma tunnete kohta. Oluline on aktsepteerida seda, mis on.
