Sain teada, et mu 10-aastast poega narritakse ja togitakse koolis pidevalt. Olen tähele pannud, et poisil kas kooliasjad katki (ühel õpikul olid kaaned lahti kistud), riided määritud või õmblustest rebenenud. Küsimise peale ütleb laps, et mängides juhtus või kukkus või raamat lihtsalt läks katki. Samuti oli ühel kuul mobiiliarve hirmus suur - tellitud oli taustapilte ja helinaid, aga lapse enda telefon on vanem mudel ning tean, et ta endale tellida ei saanud. Poiss ise ei räägi mitte midagi
Sellest, et teda kiusatakse, sain kindlalt teada juhuslikult oma sõbranna käest - tema tütar käib samas koolis ja oli emale rääkinud. Kui poja käest küsisin, ütles ta ainult, mis see minu asi on ja tormas oma tuppa.
Mida ma nüüd tegema pean? Kooli vahetama? Õpetajaga rääkima? Uurima, kes on need kiusajad? Mõistus otsas...
Tere!
See, mida te kirjeldate oma kirjas on väga tõsine lugu. Tõsine just selles mõttes, et poja emotsionaalne seisund võib olla last kahjustava toimega. Laps tunneb, eriti poisslaps, end selles olukorras nõrgana. Poeg ei taha sellest vanematele rääkida, sest tema arvates nõrgestab see teda veelgi. Ta püüab selle olukorraga kuidagi hakkama saada- kannatades. Veel kardab ta, et vanemad võivad sekkuda ja kooli tulla asju selgitama. Need on lapse reaalsed hirmud selles olukorras.
Mida siiski teha?
Lapsel on tõsine probleem. Vanem on lapse probleemi lahendamisel abistaja rollis, mitte probleemi lahendaja ise. Kui Te vahetate kooli, siis tegelikult läheb sinna kaasa ka lapse probleem.
Kuidas laps saaks ennast kaitsta mistahes olukordades ja kohtades, et ta ei muutuks ohvriks? See on peamine probleemi lahendamise mõte.
Soovitan Teil koos lapsega pöörduda lapsepsühholoogi poole. Poja enesehinnang on madal, mis vajab koos spetsialisti abiga analüüsimist ja korrigeerimist. Poeg peab saama tagasi enesekindluse ja julguse tulla toime mistahes olukorraga. Psühholoogi abiga leitakse sobivad käitumise variandid, mis aitavad kiusajatega toime tulla.
