Nimelt on mul selline probleem, et minu 2a 6k vanune poeg, kes pool aastat tagasi lastesõime läks, on teiste suhtes väga agressiivne- lükkab, hammustab, kasvataja sõnul "läheb teistele kallale", tõmbab teistelt mänguasju käest ära, hakates ise hüsteeriliselt nutma. Olen väga mures, sest ta nagu ei mõistakski, et teeb teistele haiget. Teistega koos mängida ta ei oska, teised kardavad teda lausa.
Lisaks lasteaiale on ta ka kodus ja väljapool üsna probleeme: sagedased on hüsteerilised nutuhood, kus lohutamiseks süllevõtt ei aita, peksab kätega eemale, lööb. Ei mõista keelatut, vaid hakkab nutma , kui keelatakse, üritab korduvalt.
Tegeleme temaga üsna palju, ta on meie ainus laps, kuid siiski on ta omavanustega võrreldes osaliselt arengust maha jäänud. Lausetega rääkida ta veel ei oska- kasutab ümbes 10. primitiivset sõna: emme, auto, issi, auh-auh, anna, aitähh, juua, õue jne. Potil ei käi, intensiivse potitreeningu tulemusena teeb ta siis enamasti potti, kui kodus on ilma aluspüksteta aga vajab meeldetuletamist.
Lasteaeda minnes ja tulles pole ta nõus tänaval kõndima vaid nõuab sülle, kui ma ei võta, siis viskab pikali ja järgneb hüsteeriahoog, isegi, kui meelitada.
Magamaminek on ka suur katsumus- enamasti läheb ta ka siis hüsteeriasse, kui saab aru, et pihta hakkab magamaminekurituaal, hambapesu, rõivastumine jne.
Mida teha? Ausaltöeldes on temaga koos väljaspool kodu viibimine piinaks nii meile, talle kui ka ümbritsevatele inimestele, nii jätkuda ei saa.
Tundub, et teie poeg on omadega üsna puntras, miski häirib teda tugevasti. Hüsteeriline käitumismuster (domineerivad erutusprotsessid pidurdusprotsesside üle) ja mõningane arengus mahajäämus (või on see siiski hoopis individuaalse arengu eripära) võivad viidata mõnele väga peidetud terviseprobleemile (n. reaktsioon mõnele toiduainele, mõne ajupiirkonna üle-või alaaktiivsus vms.), mistõttu soovitan konsulteerida ka arstiga.
Teie saate igapäevaselt toetada oma poega teda aktiivselt kuulates ning luues talle turvalise, kindlaid igapäevaseid rutiine sisaldava keskkonna. Püüdke oma last mõista - kui ta midagi soovib, siis püüdke aru saada, miks see talle oluline on. Näiteks kui ta ei taha magama minna. Püüdke aru saada, mis teda häirib: „Sa ei taha magama minna, sest ei ole veel väsinud? Või sulle ei meeldi uinumine? Või sa ei taha voodisse minna? Või tahad sa ennast ise magamiseks valmis panna? Jne.“ Jälgige tema reaktsioone erinevatele hüpoteesidele – sellest saate aru, mis suunas edasi minna ja milliseid lahendusi katsetada.
Nutt on lapse jaoks väga tähtis, see aitab tal areneda ja oma pingeid maandada. Kuigi ta ei lase end sülle võtta, jääge ikka tema juurde – mõne aja pärast peaks ta olema rahunenum ning tuleb ikka teie juurde. Nutu kohta on hea raamat A.Solterilt „Nutt ja jonnihood“, mis annab hea ülevaate, miks lapsed nutavad ning kuidas neid seejuures kõige paremini toetada.
Tundub, et teie lapse iseseisvus ja oma mina-tunnetus on arenenum kui teistel ning vajadus ema-isa heakskiidu järgi väiksem kui teistel. Seetõttu ongi tal keelatut raske mõista – tema vajadus midagi saada või teha on nii suur ja tema oskus ennast talitseda ei ole veel arenenud. Positiivne on selle juures see, et teie laps teab, mida tahab. Teil tuleb rahulikkuse ja hoolivusega suunata teda mõlemale poolele vastuvõetavate käitumiste poole. Kui tundub, et ise ikkagi hätta jääte, siis pöörduge julgesti laste- või perepsühholoogide poole – nii on ka teile tagatud mõistev, toetav ja julgustav keskkond.
