Tere.
Minu mure seisneb selles, et minu 4 aastane poeg ei taha lasteaias käia. Lasteaeda läks ta 1 aasta ja 10 kuu vanuselt. Harjutasime tasapisi, magama jäi alles kuu peale harjutusaja algust. Sellel ajal käisin tööl ja esimese aasta lõpuks tundus, et asi sujub, kuigi ta pole kunagi lasteaeda läinud rõõmuga. Aasta tagasi ehk poja teisel lasteaia aastal sündis meie perre uus tita - siis hoidsime poega ka rohkem kodus, esimesed kuud ei käinud ta üldse, siis käis paar kuud mõned päevad nädalas. Suvel ta jälle lasteaias ei käinud (suvel pole kunagi käinud). Sellest sügisest olen tahtnud teda siiski rohkem lasteaias hoida, et oleks aega ka väiksemaga tegeleda. Sellest aastast on ta ka uute õpetajatega aiarühmas (enne oli sõimerühmas). Vaatamata sellele, et käsil on tegelikult juba kolmas lasteaia aasta on meil iga päev suur kauplemine ja lasteaeda jääb ta tihti sellise nutuga, mida polnud ka alguses (päeva jooksul võtab tegevustest osa ja saab lastega hästi läbi). Kui olen küsinud, kas lasteaias on probleeme, ei ole ta ise midagi halba välja toonud ning pole ka õpetajad. Palun andke nõu, kuidas oleks võimalik lasteaias käimine tema jaoks valutumaks teha.
Lasteaiaga kohanemine võib olla kerge või väga raske, mõned lapsed eelistavad kuni lõpuni olla pigem kodus kui lasteaias. Mõjutavaid tegureid on väga palju – alates lapse iseloomust ja temperamendist kuni kaaslaste ja õpetajateni. Te olete väga raskes olukorras, sest lasteaias käimine oleks väga vajalik, samas on õnnetut last väga raske vaadata.
Saan aru, et probleem on suuremaks muutunud just sel aastal, mil ta on läinud uude rühma ning tal on uued õpetajad. Neljane on ise veel piisavalt väike, et mitte osata nime anda sellele, mis temaga toimub, miks on tuju paha, mis ei meeldi. Seda peab püüdma mõista üksikutest sündmustest ja repliikidest. Kui te neid talle tagasi peegeldate, saate ühiselt asja edasi mõelda ning te mõlemad hakkate olukorda paremini mõistma ja ka lahendusi nägema. Toon näite oma pojast, kes enne tavalasteaiakoha saamist käis paar päeva nädalas ühes toredas lastehoius. Ta ei tahtnud ka kuidagi sinna jääda, samas õpetajad olid väga toredad, kui ta juba seal oli, siis sai kenasti hakkama. Kõik muu nagu toimis. Vahepeal oli suvi ja enne uude lasteaeda minekut poetas ta sellise lause: „Onju, me ei lähe enam sinna titade lasteaeda?“. Peegeldasin talle tagasi: “Sulle ei meeldinud nii pisikestega koos olla, sa olid juba suur poiss?“. Tema oli siis 3, enamus teisi 1-2a vanad. See oli põhjus, miks ta sugugi sinna jääda ei tahtnud ja mille jälile sel ajal ei õnnestunudki saada. Ilmselt ei suutnud ta seda sel ajal veel sõnadesse panna ja mina ei suutnud ära arvata.
Võiksite oma pojale ise erinevaid põhjuseid (mõni õpetaja ei meeldi, mõni laps on ebameeldiv, ei meeldi magada, ei meeldi söök, tahad olla rohkem emmega jne.) välja käia ning vaadata, kuidas ta neile reageerib. Mis on see, mida ta rohkem teha tahaks? Kui midagi last mõtlema paneb, siis kaevuge sellesse sügavamalt, ärge jääge rahule esimese vastusega. Nõnda jõuate asja tuumani. Kindlasti läheb selleks hulk aega, sest iga vestlusega hakkab laps rohkem asja peale mõtlema ning ise toimuvast paremini aru saama. Igatahes iga sellise vestlusega te toetate teda ning annate talle sõnumi, et ta ei ole üksi, et te tahate teda mõista. Kuna praegu on käsil uue rühmaga kohanemisprotsess, siis soodustab see ka seda. Ehk on lapsele abiks kokkulepe (juhul kui ta tahab rohkem kodus ja emmega olla), et nt. igal kolmapäeval on ta kodus koos emme ja titaga ning ülejäänud tööpäevadel on ta suur vend ja käib lasteaias. Last võib aidata ka see, kui ta mõistab, et tema lasteaias käimisel on mõni suurem tähendus. Kannatlikkust ja loovat lähenemist teile!