Tere! Mul selline omamoodi mure. Poeg on varsti saamas 5 aastaseks, käib 3ndat aastat lasteaias. Aga kõik lasteaia peod mööduvad emme-issi süles istudes, ei taha teiste lastega istuda ega kaasa laulda-tantsida. Muidu kui valmistavad kava peoks, siis teeb kõik ilusti kaasa.Ühel emadepäeva peol olin vaikselt saali nurgas, nii et ta mind ei näinud, siis tegi kõike ilusti kaasa, laulis-tantsis, isegi luuletust luges mida olid nad õppinud. Ka seekord isadepäeva peol oli tal luuletus ettevalmistatud, aga paraku möödus kogu pidu emme-issi süles. Mis võib olla sellise käitumise põhjuseks, oleme nii meie kui ka kasvataja rääkinud temaga sellest, aga ei miskit. Nii kui saali astudes meid näeb, kohe meie juurde ja ei võta osa peost. Kahju et ta sellest kõigest ilma jääb, ja ometi juba 3-s lasteaia aasta. Kas tõesti on ainuke lahendus see, et meid pole kohal või ta ei näe meid. Ei tea mis võib olla selle põhjuseks ja kuidas saaksime seda olukorda parandada kui üldse?
Ilmselt on kõik lapsevanemad, kelle lapsed lasteaias käivad, sellise olukorraga kokku puutunud. Igas lasteaias on laps või paar, kes pidude ajal eelistavad istuda pigem ema-isa süles kui kaasa teha. Isiklikult olen seda näinud ka kooli avaaktusel. Ilmselt on nende laste vajadus vanemate läheduse järele märksa suurem kui vajadus esineda, näidata, mida ma oskan ja teistega sarnane olla. Enamasti on sellised lapsed pigem vaikse loomuga, ilmselt igatsevad nad lasteaias olles sügaval sisimas ema-isa järele ning nende ilmumisel kaotab kõik muu (mis siis, kui vanemaid ei olnud, oli päris huvitav ja tore) tähtsuse.
Mida teie laps ise sellise käitumise kohta on öelnud? Oluline oleks teda selles osas aktiivselt kuulata, sest miskit on lapsel südame peal (kuigi ta ei pruugi sellest täiesti teadlik olla) ning empaatiline kuulamine annab lapsele märku, et teda mõistetakse ja aktsepteeritakse. Et ta tohib olla selline nagu ta on ja see on vanematele ok. Kuna ta ise ei pruugi suurt midagi öelda, võiksite ise küsimusena erinevaid variante (ükshaaval) välja pakkuda ning vaadata, kuidas ta reageerib. N: Sa igatsed lasteaias emme järele ja kui ma tulen, siis pole enam miski muu oluline? Sulle meeldib koos emmega vaadata kuidas teised lapsed esinevad? Sa pelgad esineda? Jne. Ka tema mitteverbaalne reaktsioon (kulmukortsutus, ohkamine jt.) teie küsimustele on oluline – pange tähele ja arendage seda teemat edasi, mis seda põhjustas. Näidake üles siirast huvi ja püüdke mõista lapse sisemaailma täpselt nii nagu ta on. Omapoolsed arvamused, selgitused, nõuanded, lohutamine jms. unustage kuulamise ajal päris ära ja keskenduge ainult lapsele. Kui olete mingi tulemuseni jõudnud, siis tänage last ja öelge, et see on teie jaoks oluline, teil on nüüd kergem teda mõista. Ja sinna juurde saate nüüd rääkida ka seda, mis teie jaoks on oluline. Kasutage kindlasti mina-keelt N: Ma tean, et sa oled lasteaias õppinud laule ja tantse ja ma nii väga tahaksin neid kuulda ja näha. Eriti seda kui sa luuletust loed. See on minu jaoks väga oluline ja paneb mind sinu üle uhkust tundma. Kas on midagi, mida mina saan teha, et sul oleks tahtmist peost osa võtta? Kui peost osavõtmine on tema jaoks siiski välistatud, siis aktsepteerige seda ja öelge seda ka talle. Sundimine sellises olukorras tulemust ei anna, põhjustab hoopis pisaraid, pettumust mõlemale poolele, mõistmatust ja halvendab omavahelisi suhteid. Ehk järgmisel korral on pisutki parem, sest te olete sellise vestlusega suure sammu omavahelise usalduse süvendamisel edasi astunud.
