Kasvatan oma last üksi. Poiss on mul nupukas tegelane, aga hirmus raske iseloomuga - kui ta midagi ei saa, mida tahab (peamiselt mingit asja osta või õue minna), siis karjub ta niikaua kuni ma alla annan. Karjumise käigus ta viimasel ajal sülitab, ropendab ja mõnitab mind ning see hirmutab, sest ma ei tea kust ta selle kõik võtnud on. Lasteaias suuri probleeme ei esinenud, nüüd läks 1 klassi ja koheselt ilmnesid probleemid. Poiss on tundides rahutu, vahetunnis peksab klassikaaslasi ja tagatipuks varastas ühelt klassikaaslaselt raha. Õpetaja käsib midagi ette võtta, aga mida?
Saan aru, et olete praegu olukorras, kus esineb probleeme, mis on teie jaoks uued. Esmapilgul paistab mulle siit paar erinevat, kuid siiski omavahel seonduvat teemat.
Esiteks see, mis puudutab poisi käitumist ja selle saamist, mida tahab. Lapsel, nagu täiskasvanulgi, on omad vajadused ning kasvamise käigus proovivad nad erinevaid viise nende vajaduste rahuldamiseks. Kui mingi meetod osutub tõhusaks, siis kasutavad nad seda ikka ja jälle. Teil on olukorrad, kus laps vajab midagi, mis teie jaoks ei ole mingil põhjusel sobiv. Seepeale poiss avaldab oma soovi karjumisega, mis tema seisukohast töötab, sest ta saab mida soovib. Kuidas lahendada olukorda nii, et te mõlemad oleksite rahul? Olete juba märganud, millised on need tüüpilisemad probleemsed situatsioonid. Nii võiksite näiteks enne poodi minemist kokku leppida, mida ostate ja mis saab siis, kui ta väga tahab midagi, mille ostmiseks näiteks ei ole praegu raha. On oluline, et räägite lapsele ka enda poolt, mis teile meeldib-ei meeldi, millised on selle hetke võimalused. Kui olete poes, siis tavapärases keerulises situatsioonis on teil võimalik rahulikult meenutada, et saate aru küll, et ta väga tahaks täna seda autot, kuid kahjuks ei ole teil võimalik seda osta. Ja et kodus rääkisite sellest ka ning leppisite kokku, et seekord midagi te ei osta. On üsnagi tõenäoline, et esimestel kordadel hakkab poiss oma vana meetodit kasutama – on ju see midagi, mis on siiani töötanud. Samasugused ennetavad kokkulepped ostude osas ja reeglite üheskoos paika panemine on midagi, mis võivad aidata. Kõige selle juures on väga oluline, et ka lapsel on võimalik öelda, mida tema vajab ning et ta tunneks, et te teda tõesti kuulate ja mõistate.
Teiseks saan aru, et teie poja käitumine on pärast koolis käimise algust muutunud. Midagi teilt tahtes ning teiste lastega suheldes on ta muutunud agressiivseks. Selle põhjus võib olla see, et tal on raske koolis käimise ja/või teiste lastega kohaneda. On hea kui saaksite temaga rahulikult kooli, tundide ja teiste lastega seoses rääkida. Ja siin oleks otstarbekas kasutada rääkimise ajal mina-sõnumeid, peegeldamist. Näiteks võiksite väljendada enda muret, mis on teil tema käitumisega seoses tekkinud ja öelda, et te olete segaduses, sest ei saa kuidagi aru, millest selline muudatus küll tuleb. Öelda, et mõnikord teevad lapsed nii siis kui neile koolis ei meeldi. Ja vastavalt poja reaktsioonile temaga edasi rääkida – vajadusel peegeldada tema kehakeelt, juttu või siis ka hääletooni. Ehk siis, läbi vestluse oleks vaja teada saada, mis on tema jaoks probleem ning anda teada, et tema selline käitumine teeb teile muret. Ühtlasi on vaja ilmselt ka selgitada, kuidas selline käitumine mõjub teistele lastele ja võimalusel seda teha ka läbi dialoogi (nt. rääkides sellest, kas tema arvates on teised temaga sõbralikumad või on neid, kes temaga enam ei mängi/räägi).
Soovitan teil kindlasti lugeda ka kirjandust ideede saamiseks (nt Th. Gordon „Tark lapsevanem“) ja meie foorumis olevaid postitusi, sest sarnaseid probleeme on paljudel vanematel.
